Tartu linn on üks vanimaid linnu Baltimaal. Seal asub kuulus ülikool, mis on asutatud Gustav Adolfi poolt 1632. aastal. 1812. aastal korraldati ülikool ümber ja sellisena tegutseb ta tänapäevani. Nagu mõned reisijad kinnitavad, on Tartu ilus linn ja meenutab moodsaid Kreeka linnu.
Tõsi, Tartu pole kuigi oluline kaubalinn, ta tähtsus seisab peaasjalikult ülikoolis ja üliõpilastes. Need viimased jagunevad korporatsioonidesse ja on eri rahvustest, kes pole just üksteisega kõige paremas läbisaamises. Käesolevast loost nähtub, et vastuolud venelaste ja sakslaste vahel olid Tartuski niisama teravad kui muudes Eesti-, Liivi- ja Kuramaa linnades. Rahvuslikel motiividel kisklemist juhtus üliõpilaste vahel sageli ja selles polnud rahu muul ajal kui vahest suvel, kui tudengid vaheajale laiali olid sõitnud.
Üliõpilasi oli tol ajal ülikoolis umbes üheksasada ja professoreid üle seitsmekümne. Loenguid peeti saksa keeles. Tartu Ülikooli raamatukogus leidus nelikümmend tuhat köidet raamatuid ja seda loeti üheks rikkalikumaks ja paremaks raamatukoguks Euroopas.
Omajagu tähtsust oli Tartul ka kui kaubanduslinnal, sest ta asus tähtsamate maanteede sõlmpunktis. Kogu Tartu kaubandus oli peaaegu täielikult sakslaste käes. Eestlased kui maa pärisrahvas olid kõikjal sakslaste poolt alla surutud: nad olid kas töölised, käsitöölised või teenijad.
Tartu linn asetseb maalilise Emajõe oru lõunapoolsel veerul. Tapikad sirged tänavad läbistavad kolme linnaosa. Turistidele pakub huvi tähetorn, kreeka stiilis katedraal ja kirikuvaremed Toomemäel. Samuti huvitab turiste botaanikaaed, mis on ka loodussõprade poolt väga hinnatud.
Nii nagu linna elanike enamuse moodustasid sakslased, nii olid ka ülikoolis saksa soost üliõpilased suures ülekaalus. Üheksasaja üliõpilase hulgas oli vene soost üliõpilasi ainult natuke üle viiekümne.
Asukoht teoses
lk 72–73
