Nelikümmend aastat oli möödunud ajast, mil ma lahkusin Tartust väikese poisina. /---/
Kõigepealt äratundmisrõõm: teada, kus miski asub ja osata leida teed. Siis üksikasjad: Toomemäe pargi põõsaste vahel jooksid needsamad salateed. Kõrvenõgesed sellesama kunagise koha peal näisid vanade sõpradena. Kuid siis: pargi treppidel puudusid endised astmed. Tänaval, kus ma toona elasin, oli ikka veel sama sillutis ja puumaja samasugust roostepunast värvi. Isegi maja koridori lilleline tapeet oli sama, kuigi nüüd oli selle sinine värv jõudnud juba pea täiesti kuluda. Kahe nime asemel majatahvlil oli seal nüüd kuus ja tänava nimi polnud enam mitte Botaanika, vaid Kingissepa. Minu vana kool lõhnas samamoodi kui toona ja vastasasuv piimapood samuti. Kui midagi oli neljakümne aasta jooksul muutunud, siis paremuse poole küll mitte.
Kuhu oli jäänud Werneri kondiitriäri? Ma olin vanasti jõulude eel liikuvate muinasjutupiltide vaatamiseks oma nina vastu vaateakent laiaks litsunud. Istuda puust tahveldisega kaetud seinte ja säravalt helkivate messingtorudega marmorlauakese ääres ja süüa ära tükk torti oli lapsena parim tunnustus mu hea käitumise eest. Kondiitriäri oli ikka veel alles. Kuid vaateaknad olid tühjad, seinad valgeks võõbatud ja nüüd oli see igav, hügieeniline, „kulturnaja“.
Vanalinn oma renessansiajast pärineva raekoja ja ülikooliga oli ikka alles. Tuttav, kuid siiski võõras. Võõrad tänavanimed, loosungid kuulutamas sotsialismi võitu ja räpasus. Seal, kus sõda oli tollast linna purustanud, seisid nüüd uus teater ja restoran, turuhall ja kaubamaja. Rohkem mitte kui midagi. Alles tükk maad eemal, nagu ei julgeks need läheneda auväärsele ülikoolilinnale, paiknesid pikad paneelmajade read, kus ülekaalukalt elutsesid sisserännanud venelased.
Asukoht teoses
