Küütri tänav läks üle Kompanii tänavaks. Seal seisis Krediitkassa hoone. Iga kord sealt mööda minnes ütles ema: „Seal asub mõrvakelder.“ 14. jaanuaril 1919, mil bolševikel tuli Tartust põgeneda, hukkasid nad selles keldris 19 pantvangi, nende hulgas teoloogiaprofessori ja ülikooli kiriku pastori Traugott Hahni ning õigeusu piiskopi Platoni. „Mõrvakelder“ sööbis mu mällu kui punase terrori sünonüüm, ning kuna seda lugu korrati hiljem koolis veel mitmeid ja mitmeid kordi, võin öelda, et kommunismivastase meelsuse sain ma juba emapiimaga kaasa.
/---/
Korporantide värvilisi tekleid nägi harva, sest tänavail kanti neid ainult pidupäevadel ja tavaliselt vaid korporatsiooni ruumides. Veelgi harvem nägi ilusaimat mundrit, mis üldse eksisteeris. See juhtus siis, kui Tartus paiknenud Ratsarügement kandis paraadil punaste pükstega husaarimundrit. Põiki üle rinna olid õmmeldud hõbedased tressid. Nahkrihmad olid valget värvi ja küljel klirises pikk saabel.
Asukoht teoses
