Vaimustuse tiivul. Küütri tänav läks...

Küütri tänav läks üle Kompanii tänavaks. Seal seisis Krediitkassa hoone. Iga kord sealt mööda minnes ütles ema: „Seal asub mõrvakelder.“ 14. jaanuaril 1919, mil bolševikel tuli Tartust põgeneda, hukkasid nad selles keldris 19 pantvangi, nende hulgas teoloogiaprofessori ja ülikooli kiriku pastori Traugott Hahni ning õigeusu piiskopi Platoni. „Mõrvakelder“ sööbis mu mällu kui punase terrori sünonüüm, ning kuna seda lugu korrati hiljem koolis veel mitmeid ja mitmeid kordi, võin öelda, et kommunismivastase meelsuse sain ma juba emapiimaga kaasa.
/---/
Korporantide värvilisi tekleid nägi harva, sest tänavail kanti neid ainult pidupäevadel ja tavaliselt vaid korporatsiooni ruumides. Veelgi harvem nägi ilusaimat mundrit, mis üldse eksisteeris. See juhtus siis, kui Tartus paiknenud Ratsarügement kandis paraadil punaste pükstega husaarimundrit. Põiki üle rinna olid õmmeldud hõbedased tressid. Nahkrihmad olid valget värvi ja küljel klirises pikk saabel.
/---/
Raekoja ja Kivisilla vaheline Suur Turg oli osaliselt kaetud rootsi sillutisega, see tähendab ristkülikukujuliselt tahutud graniitkividega, samas kui kõik ülejäänud tänavad olid sillutatud munakividega.
/---/
Tartus oli kolm silda. Kõige kaugemal ülesvoolu asus puusild. See põles ühel õhtul lihtsalt maha ja vend Friedel viis mind käekõrval seda imponeerivat vaatemängu jälgima. Puusilla asemele rajati hiljem betoonist Vabadussild. Imposantse kahe väravakaarega Kivisilla oli linnale kinkinud Katariina Suur ning siis oli veel mingil ajahetkel ajutiselt ehitatud ja lihtsalt jäänud ujuksild. Kivi- ja ujuksilla vahel paiknes toiduturg. Talumehed saabusid maalt vankrite või saanidega ja reastusid tihedalt üksteise kõrvale. Neil polnud lette tarvis, nad müüsid sõidukite pealt. Suvel hõljus turu kohal tuntav marjade, puu- ja juurvilja lõhn. Mulle meeldisid kalda äärde kinnitatud lodjad. Need olid mahukad kaubalaevad, mis meenutasid kaartest kokku löödud hiiglaslikke aerupaate. Soliidsuse võrdkujud. Need saabusid Peipsi äärest köögiviljalastiga ja lõhnasid alati tõrva järele. Laevnikeks olid pikkade habemetega venelased. Teel allavoolu lasksid nad oma lotjadel triivida, ülesvoolu purjetasid hea tuule korral ise või lasksid aurikul vedada.