Matuserongkäik oli jõudnud Võidu sillale. Linna tähtsaim sild oli valminud pärast Teist maailmasõda, 1957. aastal, ja saanud nime Nõukogude vägede võidu auks. Pööranud pilgu vasakule, võis Andreas näha aga Kivisillast, Tartu endisest tähtsaimast sillast järele jäänud varemetükke, mis palistasid mõlemat jõekallast otsekui hambatüükad rauga igemeid. Seegi oli sõjamälestus. Nüüd kõrgus nende kohal kaarsild. Selle kaarel olid kuraasikamad noored aeg-ajalt tühjendanud õllepudeleid, kuni miilits – või nüüd juba Eesti politsei – nad sealt alla käsutas. Andreas mäletas oma ülikooliajast, kuidas mõnedel vastabiellunud riskimisvalmis geoloogidel-geograafidel, kes juba ülikooli ajal Uurali, Kaukaasia või Kesk-Aasia mägedes matkamas käisid, oli suviti kombeks pulmaööl kaarele tõusta ja seal suudlustega eluaegset truudust kinnitada. Võib-olla sigitasid nad seal öövarjus oma tulevase lapsegi, kellele nad nüüd, kui laps ise uue elu alusepanija ikka jõudnud, meenutavad uhkusega oma kunagist sümboolsusega täidetud julgustükki.
Emajõe sillad olid Andreasele olnud samasuguse sümbolväärtusega nagu ülikool. Nende ületamine kas või kõige argisemal eesmärgil, näiteks kesklinnast passaaži kaubajahile minnes või siis naastes töölt Annelinna magalasse, kus asus ka ülikooli külaliskorter, tähendas talle ruumivahetust, mis peegeldus vastu meeleoludes, ärgitas küsima omaenda kuuluvuse ja liikumiste mõttekuse järele.
Mõnedel sillaületustel oli Andrease elus olnud tõepoolest lausa saatuslik varjund. Ta mäletas, kuidas ta 1965. aasta suvel Leningradi maantee ühiselamust – kuhu ülikooli sisseastumiseksameid tegema tulnud üliõpilaskandidaadid olid majutatud – ülikooli peahoone poole kõmpis, pea paks eesti keele reeglitest ja ajaloofaktidest; kuidas ta Ülejõe linnaosa otse Raekoja platsiga ühendavale kaarsillale jõudes selle keskel peatus, kesksuve unelevas rahus voolavasse Emajõkke vaatas ning endalt küsis, kas see ongi nüüd tema Rubico.
/---/
Aga ta mäletas sedagi, kuidas ta 1977. aastal nõrkenuna taarus mööda parvsilda, mille kaudu pääses Supilinnast Emajõe-taguse ujula, ülikooli spordibaasi ja omakorda selle taga Staadioni tänava lõpus asuva vaimuhaigla juurde.
Asukoht teoses
lk 114–115
