Just nimelt surnute väli, Elüüsium, sest praeguse nime – Raadi surnuaed – sai see paaril ruutkilomeetril laiuv ja ajalooliselt mitmest osast koosnev matmispaik alles 1961. aastal.
/---/
Tema oli ikka just Raadil käinud, küll kunagiste professorite haudadele lilli viimas, kui ülikoolil või Andrease teaduskonnal mingi tähtpäev oli, küll vana aja kultuuriheeroste sünniaastapäevadel nende riste või hauamonumente põlevate küünaldega kaunistamas.
/---/
Aga Raadi oli olnud üliõpilastele ka omamoodi rahvusliku vandetõotuse andmise paigaks. Õieti oli seda Vabadussõja kangelase leitnant Julius Kuperjanovi hauamonument kalmistu sügavuses.
/---/
Kaks korda aastas, jõulude aegu ja Eesti Vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril, täitus õpetajast sõdalase hauaplats – seda tähistas skulptor Jaan Koorti vormitud Saaremaa dolomiidist sarkofaag – alati küünaldega. Küünalde panemine oli kassi-hiire mäng kohalike julgeolekumeestega. Nood varitsesid puude taga või maskeerusid juhuslikeks möödakäijateks, et siis hiljem kimbutada küünlapanijaid ülikoolist väljaviskamise ähvardusega või ettepanekuga hakata koputajaks. Seesugust ettepanekut tõrjuda oli üsna vaevaline.
Asukoht teoses
lk 161–162
