Oli juba suur hämarik, kui Pihlap üksi kohvikust lahkus. Õhtu oli soe, varakevadine; päike oli sulatanud päeval tänaval veed jooksma, ja ka nüüd nirisesid rennid ja lumevett korises sügavaisse restiaukudesse. Voorimehed tiristasid oma saanidega viimaseid sõite, sest kohati lõikasid jalased läbi pehme lume ja naksatasid kividesse.
Meeleolu oli kõikjal kevadine, inimesi jalutas parvedena tänaval. Pihlap kadus samuti mustavasse parve, mis nihkus aeglaselt ja ruttamatult. Ta laskis end sellest voolust edasi kanda, olles üheks lüliks ta nõtkes selgroos, mis roomas majade vahel edasi nagu maokoljat.
Tänavanurkadel oli ametis ekspresse, kes levitasid lendlehti; kuski jälle peeti vabamõtlejate koondise koosolekut. Ning teisel tänavanurgal ulatati sama kollane paberilipakas möödujaile pihku; tulge kõik, kes tõtt kuulda tahate, vabamõtlejate koosolekule.
Asukoht teoses
lk 121
