Kui ma juba aknast välja sain vaadata, hakkasin targutlema, milline kontekst võiks olla Toome varemetel. Meenusid kõik mu poisiea täiskasvanud, kes mõtlike nägudega varemete ees olid peatunud, kes teadsid nagu a priori, et varemed ei ole viimasest sõjast, et varemete terves, säilinud otsas on raamatukogu. Nad ei hoolinud sellest, et veel mitu aastat pärast sõda käidi varemete teises otsas kusel ja muid asju ajamas, nad imetlesid ikka varemeid, pildistasid, joonistasid; varemete vaateid koguni müüdi. Kuigi ma olen näinud neis varemetes loojangut ja loojangult veristel müüridel isegi teeninud, sellest jutu kirjutanud, ei suutnud ma leida varemetele mingit mõtet. Nad olid... Ja alles nüüd, lebades varemete vastas haiglapalatis, hakkasin ma taipama, mulle nagu kirgastus, et varemete mõte on nähtumuses, et miski ei püsi nii kindlalt nähtumusel kui varemed.
Asukoht teoses
lk 156–157
