Ajutine elu. Kalmistu hotell oli...

Kalmistu hotell oli Marekile tuttav koht, justkui kodu. Kui jaksasid kaine püsida, siis tegelikult oli seal võimalik end korda seada – pesta pesu, kerget einet valmistada ja raseerida, kuigi talvel meeldis Marekile habemes käia, sest niimoodi oli lihtsalt soojem. Kalmistu hotelliks kutsusid nad seda kohta naljaga pooleks, sest hotelliga ei olnud tollel kohal midagi pistmist. Küll aga asus sealsamas kõrval surnuaed. See oli lihtsalt varjupaik. /---/

Inimesed olid seal öömajas üsna lahked. Karmid, aga lahked. Vindisena võidi sind ka kõige krõbedama ilmaga ukse taha jätta, aga samas kutsusid nad mingil hetkel politsei, et see sind kainerisse toimetaks. Vähemalt ei külmu täis peaga tukkudes surnuks. Nad olid kaastundlikud. Andsid infot tööotsade kohta. Need ei olnud kunagi suuremad asjad, aga kui tahtsid end kasulikuna tunda, siis käisid kah. Mis puudutab sealseid asukaid, siis ega see väga meeldiv seltskond ei olnud. Kui sa ikka tänavale jäid, siis pidi olema mingi põhjus. Paljudel sai see ahel, mille eelviimaseks lüliks oli varjupaik, alguse alkoholilembusest, millele järgnesid töökohakaotus ja perekondlikud probleemid. Lähedase inimese kaotus või surm oli samuti üks neist. Armastuse puudumine. Leidus ka neid, kes olid invaliidid ja kaotasid sissetuleku just seetõttu, oli ka psüühikahäiretega asukaid. Ja kuna seltskond oli kirju, siis kippusid ka tülid kergelt tulema. Nõnda ei olnud elu varjupaigas sugugi kerge. Kuid vahetevahel oli ka rahu majas.
Asukoht teoses
lk 21–23