Masingut ma tundsin lapsepõlvest peale, kui isa Tallinnas konsistooriumis töötas. Masing käis seal tihti, ööbis meie pool. Hiljem olid põgusad kokkupuuted, ükskord kutsusin ta Tartu NAK-i esinema, aga üldmulje oli, et tige vanamees ja muud midagi (naerab). Alliksaarega läksime kahjuks kuidagimoodi teineteisest mööda.
/---/
Tartus sattusin ainult ühel korral temaga ühte seltskonda. Mäletan, et keegi ei saanud ühtegi sõna öelda, Artur rääkis kogu aeg, aga millest, seda ma ei julge enam öelda. Jutt oli tal väga hea.
/---/
Teada oli, et ta on raskesti haige, ta surigi 1966. aastal. Ja mis ma Lotmanist oskan öelda. Kui mees elab 30 aastat Eestis, Tartu linnas ja ei õpi isegi kõnekeelt selgeks… Teada oli, et teda mõnel pool ei sallita, see muidugi tõi tuntust juurde. Tema praegune kultus on kaunikesti kunstlikult tekitatud.
/---/
NAK oli, kuidas sulle nüüd öeldagi, põhiliselt tütarlaste klubi. Üliõpilaspreilisid oli palju.
Mis see NAK tol ajal endast kujutas?
Kirjanike Liidu noorte autorite koondis, Tallinnas ja Tartus. Tollal tehti veel Pärnus Lääne-Eesti koondis, aga see oli täiesti isetegevuslik ega saanud tuult tiibadesse. See oli järelkasvu kasvatamine. Kirjanike Liit hoolitses, maja tegutsemiseks oli Õpetaja tänavas olemas.
Asukoht teoses
lk 221
