Mattias ja Kristiina. Veel oli hommik...

Veel oli hommik jahe, veel polnud leitsak saabunud, veel võis sügavalt hingata, veel ei tunginud kopsudesse koristamata tänavate kollane tolm. Veel puhus külm tuul. Külm tuul nagu kogu mu noores elus. Siis sõitis buss ette ja Mattias läks peale. Ta jäi tagumise akna juurde seisma ja vaatas tühje tänavaid ja päike paistis madalalt ta näkku ja nüüd ei puhunud tuul. Ja reisijad ei rääkinud omavahel sõnagi, ja millest nad oleksidki pidanud rääkima varahommikul, unise või pohmeluses peaga?
Asukoht teoses