Veel üheks siduvaks nähtuseks oli Tartus ja Tallinnas seitsmekümnendatel veel säilinud kohvikukultuur, millesse hakkasid mõrad tekkima alles kaheksakümnendatel, kui läks remonti Tartu Ülikooli vana kohvik, mis oli inimesi liitnud juba mitu aastakümmet, kandes eri kümnenditel küll pisut erinevat vaimsust, kuid olles siiski paigaks, kus oli kultuurielus tähtsal kohal ka suhtlus kodudes. Paljud intellektuaalid pidasid nn salongi: teatud õhtutel võis iga asjassepühendatu tulla ise ja sõpru kaasa võtta, nii käidi Henn-Kaarel Hellati, Vaino Vahingu, Aleksander Mülleri, Juhan Tominga, Jaan Undi jpt kodus.
Asukoht teoses
