Kuna Supilinna meestel oli mootorpaate, siis asus sadam otse Komsomoli tänava otsas pontoonsilla kõrval. Paadid viidi igal kevadel värskelt ülevärvitult ja remonditult vette ja igal sügisel toodi jälle õue talvekorterisse. Sadam oli meestele ka kokkusaamis- ja meelelahutuspaik. Pikkadel suveõhtutel sätiti seal nii mootoreid kui ka vahetati kogemusi ja muljeid kala- ja seenekohtade üle. Meie majast olid seal kolmel mehel paadid ja usun, et igas Herne tänava majas oli vähemalt üks paadimees. Kuna sadam kuulus Vabatahtliku Spordiühingu Kalev Tartu Jahindusklubile, siis oli paadiomanike seas palju jahimehi. On meeles kaks perioodi, kui sadam igal aastal paatidest praktiliselt tühjaks läks: augusti kolmandal laupäeval pardijahi alguses ja septembrikuus jõhvikahooajal. Oli ka mehi, kes suvel paadis elasidki – ööseks visati õnged sisse. Eriti populaarne püügikoht oli Santa Maria juures, see oli ujuv kohvik vana Vabadussilla varemete lähedal. Seal olid kalad hästi sisse söödetud, kuna restoranist jäi toitu üle ja küllap läks see jõkke. Enamus paate ehitati ise, minu isa ehitas minu eluajal kolm paati, kõik kajutiga ja umbes kuus meetrit pikad. Abiks kasutati selle kandi kuulsamat paadimeistrit Karl Auerbachi, kelle lellepoeg elas meie õue peal. Paadimaterjal lõigati Univeri lauavabrikus, mis asus teisel pool jõge praeguse ülikooli spordihalli koha peal. See oli suur vabrik, palgid veeti parvedena jõge mööda laevadega kohale. Meelde on jäänud, et vabrik töötas aurujõul ja alati lasti tööaja alguses, lõuna ajal ja tööpäeva lõpul vilet. Sinna lähedale aga poisikesi ei lubatud. Osa jõele lähemal elavaid mehi said jõest hulpivaid palginotte korjates endale ka talvekütte.
Asukoht teoses
lk 193–194
