Hobutransport oli Supilinnas väga tähtsal kohal. Kõige kõvemad hobusemehed olid sibid, neid oli kaks. Sibid käisid peldikuid tühjendamas. Hobusel oli taga puust vaat, mille peal istus ka hobusemees, ja pika puuvarrega villkopaga tõsteti kraam sinna sisse. Kuna meil oli suur maja, kestis vedu alati mitu päeva. Neil päevadel oli üleval selline hais, et aknaid ei võinud lahti teha. Hobustega veeti tühjaks ka prügikastid – sellega tegeles vist majavalitsus. Siis oli veel hobusemees, kes müüs petrooli. Kuna tihti oli veel pimendamisi, kasutati petrooli lampides, petrooli peal olid ka priimused. Petroolimehel olid oma kindlad kohad ja päevad, kus ta teatud kellaajal käis. Oli samuti suur vaat, kust ta soovijatele liitriga petrooli mõõtis. Hobusega veeti Supilinna poodidesse ka leiba ja saia. Vankri peal oli plekiga ülelöödud kuut, kus olid leiva- ja saiarestid. Leivavabrik asus Oa ja Kartuli tänava nurgal. Hobune oli veel ka Oa tänavas asunud spordiriistade vabrikul Dünamo. Samuti olid hobused õlletehasel, nendega veeti õlut poodidesse laiali. Mäletan, et talvel lõikas õlletehas Emajõest jääd ning hobustega veeti õllekuubikud tehasesse.
Asukoht teoses
lk 195
