Emajõe ööbik. Ei olnud küll...

Ei olnud küll enam merd, vaid jõgi, läiklevalt läbi linna voolav nagu hõbesinikas või hallrohekas, olenev ilmast, valguskübemetega turjal vingerdav lõputu siug, tulles kuskilt kaugelt läbi luhtade, põldude ja metsade ning kadudes jälle sinna teisele poole linna luhtade vahele. Meri, temast tundsid noored algul puudust, eriti virisesid poisid ja ei pidanud jõge mikski. Kuid pikkamööda harjuti Emajõega, mere avarus jäi mälestustes uduseks, justkui tõusnuks ta kohale tihedam ja tihedam uduloor.
Teosest
lk 32–33