Isa pöördus vasakut kätt väga kõrgete majade vahele. See oli nagu sügav kivirenn, mida mööda inimesi edasi-tagasi voolas. Neid oli siin igasuguseid. Mõned härrad kandsid laiu valgeid kaabusid ja keerutasid keppe veel uhkemini kui kirjutaja Tiilik. Teistel olid üleni kirjud kuued seljas ja pikad mõõgad vööl. Nurgal seisis aga naerdes mitu noorhärrat väikeste värviliste mütsikestega. Ning üks preili, kelle varrukad olid laiad nagu tiivad, talutas nööri otsas koerakest, kes oli õieti veel väiksem kui Milli kodus.
Nüüd mõistis Illimar, et õige linn oli alles siin. Majadki olid peaaegu kõik uhkemad kui mõisa häärber. Poed olid hoopis teisemad kui sealpool silda. Ja siin liikuvaile inimestele maksti raatuses vist ka hoopis kõrgemat palka. Seda võis arvata sellegi järgi, et siin maakeelt enam ei kuulnudki.
See kitsas tänav lõppes varsti, kuid ei lõppenud linn. Väikese platsi keskel põõsaste taga seisis mingi kuju. „See on üks sõjahärra,” ütles isa. Vastaspoolel valendas madal ehitis lumivalge sammastereaga. „Need on vene poed.”
/---/
Jalakäijaid oli siin küll juba vähem, kuid sõidukeid vooris endiselt mööda. Vahel kihutati nii, et tuli taga, ja ragin oli lakkamatu. Veeres tõldu ja maameeste vankreid, kõige rohkem aga neid musti sõidukeid hõlstides kutsaritega. Paar korda traavisid ka väikeste nokkmütsidega ratsanikud mööda. Ning Illimaril oli küllalt vahtimist.
Asukoht teoses
lk 294–295
