Kui palju oli ses linnas igasuguseid degenerante ja kurjast kiusatuid! Vist kuskil kogu maailmas polnud neid nii palju kui ses vaikses pesas. Mõnel päeval näis, nagu oleks pool elanikest hullumajast tulnud, linna laiali valgunud, õiendades oma haledaid ja õudseid asju.
Ta oli neid näinud iga päev peatänavail liikuvat, neid prohveteid, geeniusi, Opheliaid lilledega, väepealikuid, ehitud üleni kardaurahadega, tuhandeaastase riigi kuulutajaid, ärisiltide ees põlvitajaid ja päikese poole palvetajaid, avaruse kartjaid või hullude sammudega ruttajaid suurvaime, juuksed lahti ning silmad lõkendamas. Nad kirjutasid salme, tegid poliitikat, jutlustasid, valitsesid riike, sõid rohtu, leinasid igavest leina, naersid lõpmatut naeru, igaüks tardunud ühte poosi, hullumeelse muutumatu ilme ning kostüümiga. Ja vahel näis Ormussonile, et see linn ainult nende õnnetute pärast polnud lõplikult neetud.
Nüüd istus ta kõrval jälle üks neist, üks uus, keda ta seni polnud näinud, kes oli lohistanud enese puiestikku oma tundmatust urkast kuskil pärmivabriku taga.
Ta oli neid näinud iga päev peatänavail liikuvat, neid prohveteid, geeniusi, Opheliaid lilledega, väepealikuid, ehitud üleni kardaurahadega, tuhandeaastase riigi kuulutajaid, ärisiltide ees põlvitajaid ja päikese poole palvetajaid, avaruse kartjaid või hullude sammudega ruttajaid suurvaime, juuksed lahti ning silmad lõkendamas. Nad kirjutasid salme, tegid poliitikat, jutlustasid, valitsesid riike, sõid rohtu, leinasid igavest leina, naersid lõpmatut naeru, igaüks tardunud ühte poosi, hullumeelse muutumatu ilme ning kostüümiga. Ja vahel näis Ormussonile, et see linn ainult nende õnnetute pärast polnud lõplikult neetud.
Nüüd istus ta kõrval jälle üks neist, üks uus, keda ta seni polnud näinud, kes oli lohistanud enese puiestikku oma tundmatust urkast kuskil pärmivabriku taga.
Asukoht teoses
lk 106–107
