Elukiri 1952–1958. See maja Tartus...

See maja Tartus Tallinna tänavas, kus olen mitmete vaheaegadega nii palju aastaid elanud, kuulus kord paruness Ungern-Sternbergile. Paruness küll, kuid sünnilt vaese pesunaise tütar. Pidi olema imeväärselt ilus, kui aadlikust üliõpilane temasse nõnda armus, et kogu oma elu temaga ühendas. Sellest on nüüd kulunud vähemalt sada aastat. Kui parun oma arstiteaduslikud õpingud lõpetas, siis ei tulnud küsimussegi, et ta suguselts oleks lubanud tal pesunaise tütrega abielluda. Kuid mees võttis tüdruku kaasa ja asus Itaaliasse. Seal praktiseeris ta arstina kolm-nelikümmend aastat, kuni elu lõpuni. Surivoodil laskis ta enese naisega laulatada. Pärast mehe surma kolis paruness tagasi Tartu. Too majake Tallinna tänavas oli nähtavasti ainus varandus, mille mees talle kodumaal pärandas. Hiljem ostis selle mu isa paari tuhande rubla eest, ja me kolisime sinna. Paruness jäi aga üüriliseks.

Teosest