Olin varsti riides ja kutsusin ka meie koera Darlingut kaasa, kuid ta ei suutnud oma seitsme kutsika juurest lahkuda.
Kui trepist alla laskusime, oli nii valge, et nägin isegi konjakipudelit Vilmre käes – ta oli selle ettenägelikult kaasa haaranud. Kogu aeg kostis pommiplahvatusi. Saime alla mu ämma tuppa, kui neid juba meie otsesest lähedusest kostma hakkas. Vana tugevaist palkidest puumaja rappus ja oigas, seinad tõusid ja laskusid, uksed lõgisesid, aknad purunesid. Keldri tagumisse ruumi põgenenud naised kisendasid paanikas.
/---/
Istusime seal poolkeldritoas, paksude maakivist vundamendimüüride varjus, mis kaitsesid küll pommikildude, kuid mitte täistabamuste eest.
/---/
Me läksime tänavale, et näha, mis ümbruses juhtunud. Kõrvalmajas puudusid kõik aknad, aga maja ise seisis. Üle tänava oli väike maja täitsa kadunud. Muud pimeduses ei näinud. Liiati polnud meil aega, sest me kuulsime uuesti lähenevate lennukite põrinat.
/---/
Pommitamine oli kestnud ju viis tundi. Kella kuue ajal äratas meid uuesti lennukite mürin, kuid varsti mõistsime, et need olid okupantide omad.
Päeval avastasime üht-teist imeväärset, mis meie korteris oli toimunud. Tänavapoolsed aknad olid viimseni katki. Tukla töötuppa võis vabalt tänavalt sisse hüpata. Lõime Vilmrega lauad akende ette. Siis otsisime tükk aega Tukla toa pikka põrandavaipa ja leidsime ta lõpuks eeskojas keldri luugi vahelt. Õhusurve oli toa ukse avanud, keldri luugi üles tõstnud ja vaiba sinna visanud, nii et ainult üks ots veel paistis. Seepeale oli sama surve jälle ukse ja luugi sulgenud. Tukla tuba oli täis peent klaasipuru, nii et tundus, nagu kõnniksid suhkrul.
/---/
Ei suuda kirjeldada Tartut pärast seda pommitamist. Kunagi, kui miski jälle meenutab neid jubedaid aegu, püüan seda teha. Üheksa pommi oli langenud ringina meie ümber ja õnneks polnud lõhkenud just see, mis oli otse meie maja ligidal. See lamas veel mitu päeva seal nagu suur must siga.
Meie korter oli siitpeale pime ja külm. Puudus elekter, aknaid polnud ees, kuskil enam tuld teha ei saanud, sest truubid ja korstnad olid lõhki. Aga väljas valitsesid alles märtsikuu ilmad. Elu oli sünge ja kõle. Ma ainult külastasin ajuti veel seda vana maja, kuni sama aasta sügissuvel taganevad sakslased ta maani maha põletasid, nagu kogu linnaosagi...
Asukoht teoses
lk 214–216
