Tartlased ise tavatsevad öelda, et Tartu pole küll pealinn, kuid ta on peaga linn. Kuna linnas tegutseb ülikool, põllumajanduse akadeemia, Abi-Piirissaare Dalinistlik Kõõl, kunsti- ja meditsiinikoolid, tsiviilkaitse kursused, ENSV Kirjanike, Kunstnike, Heliloojate Liidu ning Hans Leberechti Seltsi Tartu osakonnad, mitu teadusliku uurimise instituuti, arvukalt kesk-, kutse- ja tehnikakoole, kaks sõjanduse kateedrit, ansamblid „Fix”, „Justament”, „Pankraator” ning „Onu Bella & Öörahu” ning last but not least – ajalehe „Edasi” Lõuna-Eesti satiirisektsioon, on naljatlusel teatav tõepõhi all. Haritlasi – n.-ö. peaga mehi – kohtab siin igatahes harjumatult palju. Tuntumad neist on Jüri Ehlvest, Ain Kaalep ning veel mõned teised.
Üle-eestilise kuulsuse on Tartule toonud siiski traditsioonilised levimuusikapäevad, mida tänavu peeti juba 11. korda.
Tartu peamine vaatamisväärsus on ülikool.
/---/
Tartu on Tartu. Säärane on esmamulje, mis linnas kõndides üha kinnitust leiab. Kuid mis on see miski, mis teeb Tartust Tartu, küsin eneselt mõttes.
„Eks ikka Tartu vaim,” kostab Herkki seepeale, ja märkan, et olen jällegi valjusti mõtlema hakanud. Rumal harjumus ajast, mil alles diskorina leiba teenisin, aga näe – kevadeti lööb veel nüüdki välja, mõtlen endamisi üle logiseva pontoonsilla sammudes, mis meid kontserdipaigaks kohaldatud korvpalliväljakule viib.
Asukoht teoses
lk 101–103
