„Tartu Linnakool oli nelja klassiga ja kuue õppeaastaga. Kooli astuti hiljem kui praegu, esimesse klassi astujad olid üldiselt käinud juba paar aastat koolis, ka teiseks aastaks istuma jäeti rohkesti. Seepärast kõikus lõpetajate vanus 17–18 aasta ümber. Seega olid meie noored venestamise ääsitules just maailmavaate kujunemise aastail.
Kõigile neile eeldusile vaatamata ei saavutatud venestamise alal ometi erilisi resultaate. Mispärast?
Kõigepealt, venestamise enese rinne ei olnud kuigi avar. Selles esines ikkagi kitsas valitsev ringkond. Vene laiem haritlaste kiht oli natsionaalselt küllalt tolerantne. Ka Tartu Linnakooli õpetajatest valdav enamik olid kultuuriinimesed, vägivaldselt ümberrahvustamise taktikat ei suutnud nad oma südameasjaks teha.
Venestamise nurjumise peapõhjus peitus aga küll eestlase omapäras ja meie rahvusliku liikumise hoogsas tõusujõus,“ kirjutas J. Tork oma esimese kooli 100. aastapäeva juubeliväljaande eessõnas 1937. a.
Asukoht teoses
lk 19
