Tartu linnas raudteejaama lähedal seisab suur vana kivimaja. Väljast paistab maja olevat nagu maja ikka. Kui sa aga raske välisukse lahti tõmbad ja üle läve sisse astud, saad kohe aru, et see pole mingi harilik maja. Kõik ruumid ses majas on pilgeni täis vanu asju. Kõrgetes kappides ripuvad vikerkaarevärvides triibuseelikud, karraga tikitud käised, punase paelaga ääristatud kasukad. Riiulitel seisavad pikkades ridades kirjatud kannud ja kapad, pütid ja länikud. Sahtlites läigatavad hõbesõled ja kaelarahad, helgivad helmekeed. See maja on Eesti Rahva Muuseum. Eesti Rahva Muuseumisse on kokku kogutud eesti rahva muistne varandus.
Ühes teise korruse muuseumitoas seisab seina ääres pruun kapp, mille uksel on silt „Mänguasjad”. Kapiuks avaneb vaikse naginaga. Riiulitelt vaatavad vastu kaltsutited ja nukuhällid, pulkjalgadega hobused ja vankrid, puupüssid ja püstolid, kõrkmetited ja saksasaanid, kassimärsid, tohukuubikud ja jõulusokud. Need on endisaja talulaste mänguasjad. Aeg on mänguasjadki varanduseks muutnud.