Nii ma siis vantsisingi läbi lumise Tartu äärelinna kodu poole. Tee viis kahe surnuaia vahelt läbi. Õieti üks neist enam polnud surnuaed. Ta oli nüüd tehase laoplats või prügimägi, võib-olla ka hoov. Või hoopis midagi muud.
Kuid viis aastat tagasi oli siin veel surnuaed.
Maetud polnud siia enam ammu, võib-olla juba kolmekümnendatest saadik. Räägiti siiski, et teepoolne suur rohuplats, mis jõe pool kaldu alla laskus, oli olnud 1941. aastal langenud Saksa sõdurite kalmistu. Tartu taastamise ja sõjahaavade likvideerimise käigus olla see aga buldooseriga siledaks lükatud.
Omal ajal olin koos paari teise siitkandi poisiga üritanud asjasse selgust tuua. Me kaevasime labidatega lihtsalt ühe augu, lootuses leida mõnda hauakivi tükki. Leidsime vaid head halli savi ja natuke telliskivikilde. Rohkem me seda ei proovinud, sest hirmutas võimalus leida hauaplaadi asemel luustik.
Talvel oli see nõlv ideaalseks liumäeks. Siin me hüppasime suuskadega ja sõitsime slaalomit, rammisime üksteist kelkudega ja tegime libisemisvõistlusi. Tõelistele suusakuurordimägedele jäi meie nõlv muidugi alla, kuid oma ülesande täitis edukalt.
Meie surnuaia keskel olid kabeli varemed. Milline too kabel võis vanasti olla, sellest andis ettekujutuse üle tee olev kalmistu, kuhu veel nüüdki vahel maetakse.
Siin jõepoolses võserikus olin ma ühel maiõhtul esmakordselt teadlikult kuulanud ööbikut.
Peale meie oli see park meelispaik ümbruskonna koerapidajatele. Siin käisid vanaemad jalutamas oma lastelastega, kunagi oli rohuplatsile tehtud isegi liivakast. Lisaks viibis siin vahetevahel mõni vähem või rohkem lärmakas seltskond pudeli ümber.
Kelgumäest veel ülespoole algas mingi tehase plankaed. Tume, tahmane, üleval servas roostes okastraat. Mis tehas see seal aia taga oli, ma siis ei teadnud, ega tea praegugi. Peaväravas on vaid sildid: „suitsetamine keelatud” ja „elagu NLKP” – kõik vene keeles. Ma ei tea ühtegi inimest, kes selles tehases töötab, ega ühtegi asja, mida see tehas toodab. Peale pori, müra ja segaduse peamiselt plangu sees, kuid natuke sellest ulatub ka tänavaile.
Ühel päeval, neli aastat tagasi, ilmestasid seda muruplatsi porised autojäljed ja killustikuhunnik. Siis ei osanud sellest veel midagi paha arvata. Pealegi ei muutunud seal kahe nädala jooksul midagi. Siis aga ilmus kusagilt buldooser ja ajas selle killustiku nende samade autoroobaste peale laiali. Varsti võeti maha puud ja buldooser lükkas kõik võsa, hauaristid ja ka pinnase mäest alla. Siis oli selline käitumine mulle võõras. Nüüd tean, et niimoodi langetatakse ka metsa – algul viiakse enamus puid minema, siis aga lükatakse kogu ülejäänud praht, kännud ja pinnas kokku suurteks vallideks. Nende vallide vahel ei kasva ühtegi taime, mõnikord pole seal enam isegi mulda. Ka meie surnuaiale ei jäänud järele ühtegi taime.
Seejärel kestis umbes kuu aega vaikus. Oli sügisene aeg ja see plats muutus väga poriseks. Enne lume tulekut ümbritseti ta siiski mitte kuigi kõrge betoonplanguga ja peagi kaunistas sellegi harja kiiresti roostetav okastraat. Platsile endale löödi varsti püsti mingi kuurilobudik, sinna tekkisid treilaastude kuhjad ja kraana. Asfalti maha ei pandud ja plats on siiamaani sama porine.
/---/
Endise liumäe kõrvalt mäkke tõustes olid mul proosalisemad mõtted, sest tee oli libe. Õhukese lumega kaetud betoonplank ei paistnudki eriti inetuna.
Kui ma allesjäänud surnuaia ette jõudsin, paistsid seal mõned autod – seega maetakse kedagi. Järsku hakkas kabelist kostma harvu sumbunud kellalööke. Vaadates tuledesäras undavat tehast, tundus mulle, et elatanud pastor ei löö hingekella mitte lahkunule, vaid kogu meie esivanemate kultuurile, kõigele inimlikule siin maakera peal.
Asukoht teoses
lk 62–63
