Elasin Tiigi tänava ühiselamus, nn. Vanas Tiigis. Kolmekorruseline punane telliskivihoone, tööliskasarmu ja tondilossi hübriid. Kumbki kahest majatiivast koosnes kolmest üksteise suhtes täisnurga all seisvast plokist, just nagu oleksid ehitajad omal ajal majaosadega doominot mänginud. Mornilt kõrgusid tahmunud müürid õuel seisja kohal. Müüris väikesed aknad. Akende taga pikad hämarad koridorid lugematute nurgatagustega.
Koostlagunevate tugitoolide ja konservikarbist tuhatoosidega sisustatud nišid, otsekui apsiidid, kus nii ööl kui päeval tõusis Nicotinuse altarilt hall ohvrisuits. Igavene rõskus ja igavene videvik. Labürint, mille poolpimedad käigud lõppesid tupiku, lukustatud ukse või ligase tualettruumiga, ja labürindi südames hiigelsuur räämas köök, kus peaaegu alati mõni hall kogu midagi praadis või keetis. Rammusad lõhnad levisid kõigisse käikudesse, meelitades kohale teatava kontingendi majas elutsevatest inimolenditest. Ohtlikult längus ja libedaks lihvitud astmetega keerdtreppide otsas olid kääksuvad ja paukuvad vedruuksed. Trepialustes konkudes olid leidnud panipaiga tubadest väljavisatud madratsid, reformvoodite põhjad ja otsad, laua- ja toolirusud. Välisuksi oli kaheksa ning kõik nad võisid eri aegadel ja puhkudel olla kinni või lahti. Kuus neist avanes kivisöehunnikuid täis hoovi. Päevasel ajal seisis lukustamata üks kummagi majatiiva hoovipoolsetest ustest. Tänavale jõudmiseks tuli läbida kõle kangialune, mille ööseks sulges võimas raudvärav, pärast seda jäi avatuks üks tänavapoolsetest sissepääsudest. Alumise korruse aknad olid trellitatud, mälestus trükikoja aegadest. Eriti õhtuhämaruses jättis kivikoloss ebasõbraliku ning sünge kindluse mulje, kontrastiks oma rõõmsatele vabadustarmastavatele elanikele.
Asukoht teoses
lk 40–41
