Rändlinnud lähevad teele. Varakult, novembris, tuli...

Varakult, novembris, tuli talv üleöö maha. Laupäeva õhtupoolel tõmbus taevas kõrgeks ja salapäraseks. Rentslites tekkis jääkirmetis, tänavalampide valgussõõris pudenes alla midagi imepeent, vikerkaarevärvides helklevat. Aga hommikul paistis järsku, et linn, mis alles eile seisis koos mitmesugusest asjalikust materjalist, nagu kivi ja puu ja klaas ja plekk, on pimeduse varjus osavasti välja kujundatud üksnes puhtast apteegivatist, millele siia-sinna puistatud pisut kristallsuhkrut. Need vatitombud, mis linna kohal pilvedeks laotatud, neid oli enne vette kastetud ja siis helesinise akvarellvärviga äärtest kergelt toonitatud. See maast ja majadest märksa raskem taevas toetus peentele valgetele sammastele, mis pidid kujutama korstnast tõusvat suitsu. Ning tolles mängutoa nurgakeses liikus inimesigi, tõsi küll, et tavalise toimekuseta, ettevaatlikult purunemiskartliku ümbruse tõttu. Ainult voorimehe hobuseeputis ei mõistnud lugu pidada põhjamaise pühapildi terviklikkusest - lai ronkmust rind õieli, püstine pea kord paremale, kord pahemale küljele kaldu, jooksis ta ilmses eneseimetluses, tilisevad kurinad kaelas. Kuid selle-eest valitses saanipukis sügav kokkusulamine hommikuga, mees istus sirges kasukatorbikus, hoolikalt jäik, et tuhksuhkur vuntsidelt maha ei pudeneks.
Kui vaataja silm oli valgusega natuke harjunud, hakkas pisitasa ilmnema, et nii päriselt vaid suhkrust ja vatist linn siiski koos ei seisa. On kalke härmatanud kivimüüre, on päris igapäevaseid luitunud seinavooderdisi ja piirdeplankusid ja rohekalt läigatavaid või sumedalt enesessesüvenenud aknasilmi.
Kunstiinstituudi poiste ühiselamu valge räästaserv tikkus eemalt vaadates küll ühinema sama värvi tänavaga, kuid igatahes oli seal vahel olemas ukseava, millest üksteise järel vulpsasid välja inimkogud.

Teosest