Trepikoja ainus peldik oli esimesel korrusel. Kuivkäimla ehk puusee, kui viisakamalt öelda. Tegelikult Tiigi kui tsaariaegse kasarmu sitamaja, naturaalsel kujul. Laudadesse saetud auk, millest paistis, kas eelkäijal oli rikkalik iste, kõht lahti või oli ta söönud ainult mustikaid. Pühkimiseks tuli kortsutada ajalehte. Kõige tagumikusõbralikum paber oli Pravda. Esimesel korrusel oli vene filoloogide tuba, sealt jätkus seda väärtuslikku häälekandjat kempsugi.
Esimesel korrusel oli ka külmaveekraan, mille juures hommikuti lookles järjekord. Lõunast oli avatud kiosk. Sealt sai piima, leiba, liha- ja moosipirukaid, mineraalvett ja mõnda kalakonservi, näiteks „Peipsi tinti tomatikastmes“. Vahel, eriti riigipühade ja valimiste eel, oli sortiment veelgi laiem: isegi viinereid, vorsti ja keedetud mune.
„Palun mulle kümme rasvapirukat ja suur pudel piima!“
Sellise täiskõhuga sai paar korda nädalas kogu õhtupoolik leiba luusse lastud ja odavaimal viisil tudengielust mõnu tuntud.
Asukoht teoses
lk 55
