Nimelt oli venelaste okupatsiooni ajal üks nende väeosadest meie koolimaja kõrval asuvasse E.Ü.S. hoonesse paigutatud. Kahe krundi vahel oli tihe ja kõrge plankaed, nii et meie kooliõuest E.Ü.S. aeda midagi näha ei olnud. Kuid meie teisel majakorral asuvatest klassiakendest võis vabalt jälgida, mida naabrid ette võtsid. Eks seal olnudki üht kui teist vaatamisväärsust. Kõigepealt löödi hoovi peale hiigelsuur pada ülesse, tõeline põrgukatel, mille alt tuli hetkekski ei kustunud. Söögikeetmise tegid venelased endile lihtsaks: patta visati käntsakas liha ja mitu pakki võid. Ei mäleta, kas nad paberi või ümbert kõrvaldasid, kuid kartulid läksid patta kõige koorega, samuti ka porgandid ja terved kapsapead. Enamasti lasi kokk kogu selle sodi kõrbema ja siis tungisid vänged lõhnad meie klassiruumi. Ei tea, kas sellest kulinaarsest kunstist tingitult või muidu niisamuti, ehitasid venelased väikese tarviliku laudadest hoonekese E.Ü.S. aia lõppu, kuigi selline asutus majas kindlasti sees pidi olema. Meile tegi hirmsat nalja vaadata, kuidas alati peale lõunasööki mõni venelane kibeda valuga üle õue selle majakese suunas lippas.
Asukoht teoses
lk 63–64
