Õhtul pimedas saabusin; ilm oli udune ja sombane; esimeseks elamuseks Tartus sai mulle Emajõgi, mida me Kivisillal seistes kaua vahtisime. Mustav ja silla kohalt kiirestivoolav jõgi tundus pimedas laiemana kui ta tegelikult on, mõjus aga üsna imponeerivana ka järgmisel hommikul päevavalgel. Kuna vend elas „üle jõe“, siis tuli mul kolmepäevase Tartus viibimise kestel vähemalt korda kümme edasi-tagasi üle Kivisilla käia; lisaks tegime pikki jalutuskäike mööda jõe kaldaid, nii et ma Tallinna tagasi jõudes kogu Tartut samastasin Emajõega, kuigi olin seal näinud muudki, – olin käinud „Karskuse Sõbras“, „Vanemuise“ uues teatrimajas ja „Postimehe“ toimetuses. Kõigis neis paigus käisin paaril järgnevalgi Tartu-sõidul, häid mälestusi kaasa tuues eriti „Postimehe“ juurest, kus vana hea Anton Jürgenstein kiire töö või parajasti pooleli oleva malepartii vahel ikka aega leidis sõbralikuks vestluseks minusuguse noore kollanokaga. Kuna Jürgenstein harva üksi oli, siis tutvusin teda külastades vähehaaval teistegi „Postimehe“-meestega, – mõnus ja muhe rahvas elas tolleaegses, Rüütli tänaval asuvas „Postimehe“ toimetuses.
Asukoht teoses
lk 124
