Tartu oli üheainsa sõja-aasta jooksul nii palju muutunud, et seda ei saanud võrreldagi eelsõjaaegse Tartuga. Tallinnas ei mõjutanud sõda pärast esimese ärevuse vaibumist linna üldpilti kuigi palju; ainult ostjate-sabad kaupluste uste taga meenutasid sõja olemasolu. „Sabad“ puutusid kõigepealt silma Tartuski. Tallinna omadest olid nad aga pikemad ja sõjakamad: sabasseisjad omavahel võitlesid paremate kohtade pärast vihmavarjude, turukorvide ja rusikatega; need, kes sunnitud olid tühjalt koju minema, purustasid kaupluste aknaid ja usteklaase. Sabas seisti peamiselt suhkru ja petrooleumi pärast, – niisama nagu Tallinaski. Peale selle aga tundus Tartus suurt soolapuudust; otsas olid saiajahud; seepi käidi Tapalt ja Petrogradist otsimas. Korterikriis oli nii suur, et inimesi elas kuurides, pööninguil ja pesuköökides.
Kogu selle puuduse ja kitsikuse põhjuseks oli läti sõjapõgenike rohkus. Tartust oli saanud „kahe kubermangu pealinn“; igasuguseid ametnikke ja tärnimütsi kandjaid sõelus kesklinnas nii tihedalt, et tavaline inimene vaevalt läbi pääsis, linna servadel kuulis läti keelt sagedamini kui eesti keelt. Lätikeelseid silte ja sildikesi välkus ustel ja väravail, valendas Tähe tänava puude küljes. Ajalehepoisid hõikasid läti lehtede nimesid. Raudteed kaudu aga veeti Tartusse üha uusi ametnikke evakueeritavaist läti linnadest, ja maanteid kaudu saabus üha uusi põgenikke maa-asulaist: vankreil, mida vedasid luiseks muutunud hobused, või lihtsalt jala, kimpsud-kompsud käe otsas.
Viletsust ja häda nägi silm nii palju, et äsjasaabunul siin võimatu oli sõjasse suhtuda tallinlaste filosoofilise ükskõiksusega: on suur vahe, kas lugeda sõjakirjeldusi lehtedest või igal sammul ise kokku puutuda sõjapõgenikega, näha räbaldunud lapsi, aukuvajunud silmadega naisi, vaevalt jalul seisvaid kodutuid rauku. Põliste tartlaste silm tundus aga viletsuse nägemiseks juba töntsiks jäänud olevat; üldine meeleolu polnud kurb ega olnud tõsinegi. Nagu vastukaaluks aja tõsidusele näis inimesi haaranud olevat mingi kergemeelne, ihar ja närviline lõbutsemistung, rahutu jaht uue ning erutava järele.
Kõige lõbujanusem oli sageli just see ollus, mis otseselt sõja all kannatada oli saanud, mille seisund just kõige kurvem ja kõikuvam oli, – põgenikud ise. Neist kubisesid kinod ja muud lõbutsemispaigad (selle järele, kui palju kellelgi võimalik oli lõbudele kulutada); neid kilas ja kilkas aguli kuurides, hoovisoppides ja tänavail. Põgenike naer, põgenike välkuvad silmad andsid peosaalidele ja lõbutsemiskohtadele, andsid ka tavalisele tänavaelulegi vallatult-pühapäise, vilka ning rõkkava ilme. Suurlinnaeluga harjunud riialased tõid Tartusse kaasa oma suurlinlase harjumused ja kombed; šikilt riietatud lätlased olid „Vanemuise“ kontsertide publikuks ja täitsid viimse kohani kinode saale, kus väikestel ja viletsail näitelavadel keskpäraste lauljatega uusi ja vanu operette mängiti.
Niihästi päristartlased kui ka uustulnukad otse kisendasid tantsimisvõimaluste järele. Tantsiti, kus vähegi saadi; nähti pöörast vaeva, et luba saada tantsuga lõppevate pidude korraldamiseks. Üks osa noori kulutas väheste tantsimisvõimaluste tõttu kokkukuhjunud energia-tagavarasid, tänavail käratsedes ja mürgeldades või saanides sihitult siia-sinna kihutades. Voorimeestel oli teenistust; saanide kuljused tilisesid, saanisistujad hõiskasid. Talvine Tartu pidas ülemeelikut karnevali. Haruldaselt palju oli lund sel talvel, sadas ja sadas peaaegu lakkamatult; ja inimesedki olid nagu lumehelbed, mis kergelt siia-sinna lendlesid, tuulepuhangute käes mängida olles.
Asukoht teoses
lk 142–144
