Karlova pruudid. Noorpaar tuli hobuse...

Noorpaar tuli hobuse ja vankriga Rõngust Elvani, pika maa Riia maanteed pidi hobupostijaamast mööda ja pööras siis üle Tähe uulitsa munakivisillutise alla Emajõe poole. Teeäärsel mäel rohetav hein, linnalaste tallatud liivased jalgrajad ning kõrval tärkav viljapõld olid samasugused nagu neid koduküllagi maha jäi, aga juba hakkasidki silma Kaarlimõisa maade kivimüürid ja laitmatult sirges reas kõrguvad põlispuud. /---/

„Mis tehased seal Tartus ikka nii väga on? Kes vabrikutööd otsib, peab Tallinna poole vaatama, Tartu rohkem käsitööliste nokitsemise koht,” seletas Mihkel moe pärast vastu. Tallinn oleks muidugi parem olnud, mida rohkem inimesi, seda rohkem sõitjaid. /---/

„Tartus on põllutöömasinakeskusessegi tohutu rahvas tööle palgatud, enamus maalt linna tulnud. Ja mitu mööblivabrikut on tööle pandud. Sealsamas Kaarlimõisa kandiski on uhked puidutöökojad ja kaks saeveskit. Aleksandri tänavas jälle gaasivabrik.” /---/

Pilpaküla, nagu Karlovat kutsuti, sobis elu alustamiseks küll. Hulk krunte oli Kaarlimõisa maade küljest talupoegadele maha müüdud ja pealeehitatud linnamajade read nendel aina pikenesid. Neile meeldis väga, kuidas elanikud oma uusi jõelähedasi uulitsaid kutsusid! Nimed helendasid nagu tagasihoidlike ehitiste kaitseinglid: Päikese, Õnne, Lootuse. Kevade! Vabaduse! Panid naeratama ja unistama teistsugusest, päikselisemast elust. /---/

Kahekorruseliste üürimajade rida muutus noorpaari jõele lähemale suundudes madalamaks ja värvilisemaks. Luhalt voogav udu moodustas pliidikütmisest tekkinud suitsuga segunedes ühtse halli vine üle äärelinna. Just nendel, ilusate nimedega vastkerkinud uulitsatel leidus hulgaliselt müügiks sündinud majakarpe, kus soojustamata pööningutel lõõskas küll läbitungiv tõmbetuul, aga millest väiksemat sorti kõpitsemisega olid õige varsti saamas õdusad valgusküllaste verandadega kodud.

Plankudega varjatud avaratelt kruntidelt kostis kukkede kiremist ja mustast mullast tärkas kevadpäikeses lopsakaid naate võililledega küljetsi. Umbrohu rammusad varred andsid tunnistust jõeäärse pinnase viljakusest. Pealtnäha ei olnudki külamiljööga suurt erinevust ja see mõjus nagu meeliköitev soodustus, mis keskkonda vahetanud talupoegadel linnaellu sisse elada ja suuremast koduigatsusest üle saada aitas. /---/

Eespool paistis juba jõeäär ja enne seda kevadise suurvee all helisev, rõõmsatest putukatest kihisev luht. Konnade krooksumine kostus majade vahele ära ja tahtmatult meenus isamaja metsatagune, olgugi et see piirkond siin oli juba mitu aastat olnud vana ja kuulsa linna iseseisev osa Vanemuise tänava kandi, Supilinna ja Ülejõe kõrval. /---/

Teisedki Karlova majaomanikud olid hoolt kandnud, et majade ümber kevadeti õunaaiad õitseksid ja sügiseti rohket saaki annaksid. Vanemate hoonete ümbrust kaunistasid täiskasvanud puuviljaaiad, kuid ka värsked tulijad istutasid viljapuid uhkes teadmises, et lapsed koos noorte sirguvate puudega suureks kasvavad. /---/

Ehk ainult Supilinna, vaesema rahva pesapaika, oleks midagi veelgi odavamalt saanud, aga härra Ratniku majas oli elekter juba sees ning lähikondseid uulitsaidki valgustasid ehtsad elektrilaternad. Supilinnal polnud midagi sellist vastu panna ja isegi kesklinn oma gaasivalgustusega jäi kaugele maha. Olgu peale, et teiste linnaosade elanikud siinsetele kiiruga ehitatud laudmajadele ja peamiselt talupoeglikku päritolu karlovlastele ülevalt alla vaatasid nagu oleksid nad odavamat päritolu.
Teosest
lk 58–63