Elanike juurdevooluga kaasnes ehitustegevuse hoogustumine. Aastatel 1877–1882 oli tõeline ehitusbuum: linnavaltsuses kinnitati igal aastal 150–200 ehitusprojekti. Peamiselt ehitati puitelamuid ja nende juurde kuuluvaid kõrvalhooneid: puukuure, pesukööke, vankrikuure jm. 1843. aastal oli Tartus 973 elumaja, neist 175 kivi- ja 788 puitelamut. 1897. aastal oli linnas juba 2647 elumaja, neist 389 kivi- ja 2258 puitelamut. Toodud andmetest nähtub, et 19. sajandi teisel poolel püstitati linna ca 200 kivi- ja ligi 1500 puitelamut ehk iga ehitatud kivimaja kohta ca 6 puitmaja. /---/
Kesklinnas heakorrastati ja kujundati pargiks Emajõe-äärne ala kivisilla ja puusilla vahel. Värske haljastuse sai Barclay plats seni lagedal seisnud feldmarssal Barclay de Tolly monumendi (1847) ümber. Samal ajal rajati ka Vallikraavi ja Tähe (praegust Struve) tänavat ühendavad Senffi trepid. Tee raudteejaamani sillutati, raudteejaama esise väljaku keskele kujundati väike purskkaevudega haljasala ning Uueturu tänava keskele kivitulpadega piiratud haljasvöönd. Rajati ka dekoratiivse kujundusega väikevorme: näiteks Henningi platsil ja Lihaturul paiknenud linnakaevud said 1880. aastate algul skulptuurse lahendusega kaevuehitised. /---/
Erakruntide tarastamine kujunes Tartus heaks tavaks ning plankude või õhuliste puitpiirete ja heakorrastatud eesaedadega ääristatud tänavamiljöö püsis Tartus 1940.–1950. aastateni.
Asukoht teoses
lk 53–62
