Sellel tänavanurgal asus kaks kioskit. Et üks kiosk, tavaline ajaleheputka, nii meeletult kollane võib olla, avastas ta alles hiljem, teadmata päeval, teadmata tunnil. Kollane ajaleheputka taamal, ebaproportsionaalseks venitatud vahe valge – kui ta oli – jäätisekioskiga, siis punase juugendmajaga (pigem juba kõrbepruuniga, nagu hiljem selgus – muidugi, kui ta seda oli), lihtsalt üks hämusse kaduv üleminek teiste majade ja allee alguse vahel mööda Emajõe promenaadilist kallast. Tollel tänavanurgal, ristumas sild, venivarohelises värviküllastuses sild, pastelselt igavat rohejat värvi – isegi ilma erksavärviliste käsipuudeta; ristumas alleeäärne munakivisillutis, tee, mis Emajõega koos allavoolu oli tulnud, tee ääres rasked, rõsked majad, saun, mehaanikahoov, autosid ja kolarusemeid täis; ristumas tänav lahkumiseks, mööda Emajõe ja kivimüüri äärt, nende kahe ületamatu vahel ainukese teena; ja ristumas suvi.
Sellel tänavanurgal ootas ta sageli, kaks, kolm või neli korda, võib-olla rohkem, alati tulnuna üle õõtsuva pontoonsilla, millegipärast just, ta mõtles, just äsja vaevaliselt üle lainetava kaitsevärvi ujuvsilla saanud ning siis ootama jäänud, suure ja raske, kustunult kõrbepruuni – nagu osutus hiljem –, tollal nähtavasti alles hõõguvpunase telliskivimaja ääres.