Lugemissaalidest tundus Rainerile kõige etem Toomkiriku varemete sisse ehitatud ülikooli raamatukogu oma, kus sai riiulitest vabalt igasuguseid entsüklopeediaid, kunstialbumeid ja ajakirju võtta ning kus oli ka soojem ja vaiksem kui mujal. Seal polnud segamas ei köha rögistavaid räpakaid vanataate, kes ninade tilkudes vanade ajalehtedega krabistavad, ega koolilapsi, kes omavahel kangesti mõtteid tahavad vahetada ning seepärast kogu aeg sisistavad või kihistavad. Enamik lugejaid oli ilmselt ülikoolist. Nad süvenesid tõsiselt paksudesse raamatutesse, tehes aeg-ajalt sügavmõttelisi märkmeid, koostasid sisukaid referatiivseid töid või kirjutasid põhjalikke teaduslikke uurimusi. Selles kõiges oli vana teadustempli väärikat hõngu ja seda oskas Rainer hinnata. Ilmaasjata nagu linnaraamatukogus siin ringi ei sagitud, ei üritanud keegi ka endale ülearust tähelepanu tõmmata. Vaid haruharva, kui mõne kaua riiulis seisnud raamatu vahelt sattus lugeja ninna natuke paksemat tolmu, lõhestas mõttetihedat vaikust pidurdamatute aevastuste jada.
/---/
Rainer oli uurinud vanu Eesti entsüklopeediaid, mida teistes raamatukogudes üldse kätte ei antud, ning vaadanud võrdluseks ka neid uue Eesti Nõukogude Entsüklopeedia köiteid, mida tal ema juures kodus polnud.
/---/
Rainer oli uurinud vanu Eesti entsüklopeediaid, mida teistes raamatukogudes üldse kätte ei antud, ning vaadanud võrdluseks ka neid uue Eesti Nõukogude Entsüklopeedia köiteid, mida tal ema juures kodus polnud.
Asukoht teoses
lk 138–139
