Bussi pealt tullakse maha raekoja platsi lähedase pompöösse avaliku käimla juures. Tuul pole ka all-linnas palju vaiksem.
/---/
Hoiukassa nurga juures, just enne raekoja poole keeramist, teatab Martin peaaegu sosinaks summutatud häälel: „Näe, Villem Ernits!“ – ja osutab siis punase tule all tänavat ületavale väheldasele vanamehele, kes nappi valgust trotsides püüab käigu pealt ajalehte lugeda. Mehel on seljas pruunikas tolmumantel, mis tundub talle liiga suur, ka rasked sarvraamidega prillid hoiavad ta kõhnast näost eemale ning näib, nagu võiksid need iga hetk ninalt maha libiseda.
/---/
Alati karske Villem Ernits sammub ümbritsevatele ohtudele tähelepanu pööramata rahulikult üle tänava, ajaleht ikka silme ees, ning kõnnib siis häirimatult edasi Kaarsilla poole.
„Käib mööda sisseharjunud rada, ei pea mitte vaatamagi,“ kommenteerib Martin. „Ja kui palju kordi veel on see vana mees siitsamast Kivisilda mööda üle Emajõe läinud,“ jätkab ta heietavalt, „kui palju Tartu ajalugu seal temaga koos minema kõnnib.“
„Kivisild oli uhke küll,“ arvab ka Rainer, „kahju, et seda uuesti üles ei ehitatud.“ Ta mäletab hästi vanaisa kurtmist, et koos Kivisillaga, mille punaarmee õhku lasi, kadus ka vana hea Tartu. Puruks pommitati nii ilus Vanemuine kui ka vanaisa enda juugendstiilis maja.
/---/
„Kaarsillast on saanud juba Tartu uus sümbol,“ leiab Väino, kui raekoja platsi äärt pidi minekule pöördutakse.
/---/
„Kuule,“ pöördub ta äkki kelmikalt Raineri poole, „kas tead, mitmendale sambale EPA peahoone juures palderjani pannakse, et linna kassid kokku tuleksid?“
/---/
„Üheksandale,“ teatab Martin võidurõõmsalt, kui Rainer on nõutult õlgu kehitanud. „Lenini ausambale loomulikult. Sinna on oktoobripühadeks ikka kasse kokku meelitatud.“
Asukoht teoses
lk 86–87
