Teispool jõge. Juulikuu käre päike...

Juulikuu käre päike kõrvetas päevad läbi katuseid ja tänavaid. Kõnniteede asfalt oli pehmeks sulanud ja peent kihutolmu tungis kõikjalt ninasõõrmeisse. Seda hõõgusid välja majaseinad ja seda näis päike vahetpidamata juurde jahvatavat. Õhtuse jõe rõskusegi vajutas see tolm alla.

Linn oli võikalt tühi. Ei autosid, hobuseid ega jalakäijaid. Ainult sõjaväevoore kahe silla suunas. Turg oli lage, poeuksed kinni. Majad seisid heledas valguses mornilt, vahtides umbusklikult oma suletud akendega, mille ruutusid kattis paberiribade võrk.

Jaan Kõdarik tõusis üles Toomele, käe otsas nööriga kinnitõmmatud pamp raamatuid, et neid ära viia raamatukogusse. Põlised vahtrad ja pärnad kahardasid oma latvu taeva poole. Kõdarik pani raamatud pingile ja higist nägu pühkides vaatas üles. Väike lumivalge süütu pilveke ujus latvade vahel otse nakkava muretusega. Kuskil keset vaikust hakkas linnuke siristama. Oli uskumatu, et käib sõda, ja et see sõda veereb järjest lähemale, on vahest juba homme otsaga siin. Kuid ei! Hitlerlased lüüakse verise peaga tagasi. Linna ümber kaevatakse ju ülepääsmatuid kraave, ehitatakse tõkkeid. Kindlasti lüüakse tagasi!

Kõdarik heitis pilgu alla linna. Majad seisid kindlas kobaras, tugevad sillad kaardusid üle jõe. Ja neid siin polnud sajandid suutnud murda. Iidne ohvrikivi ja elutarga teadlase ausammas siin kõrgete puude all istutasid hinge suure rahu. Kõik see, mis sõjast kõneldi ja kirjutati, oli nagu mujal ja teistele.

Asukoht teoses
lk 90