Olin küll sellest east väljas, kus aina küsitakse: mis see on ja mis see on, aga reisil oli nii palju uut ja üllatavat, et sellest kõigest vaikides ka mööda minna ei saanud, kuigi teistele võisid tühised paista sellised sündmused, nagu parvega sõit üle Väike Emajõe ja sellele järgnenud suitsuahvenate söömine ning mõdu joomine Pikasilla kõrtsis, või esimene raudteerongi nägemine Elvas – issand, kui palju maju ühes rodus ja kõigil rattad all! Otse jalustrabav aga oli näha Tartus enese ees äkki inimkolossi – Barclay de Tollyt. „Kivist külalist“ lugedes või „Don Giovannit“ jälgides on alati meelde tulnud see lapsepõlve-elamus.
Veelgi sügavama jälje jättis juhtum, kui ma Kivisillal end üksinda leidsin olevat. Mind oli sinna lihtsalt maha unustatud! Olin Emajõge vahtima jäänud ja majakest silla juures, kust mingi toru kogu aeg jõe poole tossu turtsutas. Jahmatus üksijäämisest oli nii suur, et ma seda meenutades tunnen end sarnasena Edvard Munchi litol „Karjatus“ kujutatud väikese poisiga sillal, kelle suu hirmukarjatusest pikaks on veninud ja kes kahe käega oma põskedest kinni on haaranud.
Kui siin meelde tuletada kohmetusi ja kohmakusi sel reisil, siis ei saa vaikida ka sellest, kuidas ma kõikide naeruks parketil pikali lendasin.
Asukoht teoses
lk 147–148
