Üheks olulisemaks õpetajaks ja eeskujuks sai minu jaoks Kalle Eller. /---/
Kord istusime Tartu õllesaalis suurema seltskonnaga, kuskil tagumises lauas. Saal oli rahvast täis, 100–150 inimest kindlasti. Korraga ilmusid uksele kaks tüüpi. Üks jäi ukse juurde seisma, teine uuris pikalt seesolijaid. Lõpuks suundus ta otsejoones meie poole. Vaikselt ja tähelepandamatult näitas ta Kallele oma sõrmeotsas olevat sini-must-valge kiviga sõrmust. Pakkus müüa, muidugi. Kalle silmitses seda ning tegi mingi märkuse sinise värvi tooni kohta. Tüüp sai aru, et kaupa ei tule. /---/
Tol hetkel oli Kalle seal õllekas ilmselt tõepoolest ainus isik, kellele võis midagi taolist üldse pakkuma tulla.
Kord istusime Tartu õllesaalis suurema seltskonnaga, kuskil tagumises lauas. Saal oli rahvast täis, 100–150 inimest kindlasti. Korraga ilmusid uksele kaks tüüpi. Üks jäi ukse juurde seisma, teine uuris pikalt seesolijaid. Lõpuks suundus ta otsejoones meie poole. Vaikselt ja tähelepandamatult näitas ta Kallele oma sõrmeotsas olevat sini-must-valge kiviga sõrmust. Pakkus müüa, muidugi. Kalle silmitses seda ning tegi mingi märkuse sinise värvi tooni kohta. Tüüp sai aru, et kaupa ei tule. /---/
Tol hetkel oli Kalle seal õllekas ilmselt tõepoolest ainus isik, kellele võis midagi taolist üldse pakkuma tulla.
Asukoht teoses
lk 87–90
