Surmatrummid ja pajupill. Majad seisavad kobaras...

Majad seisavad kobaras Toomemäe ja jõe vahel, katus katuse kõrval valge lume peidus, vastu tuulevaikset taevast tõusevad korstnatest üles sirged suitsujoad. Meie seljataga losutavad sõjaväe barakid, sõdurid kühveldavad käratsedes lund, kogu mägi on teeradasid täis aetud. Meie kahekesi kõnnime ühte niisugust pidi. Ümber kogu linna käib müür ja suleb kõik nagu koore sisse – majad ja inimesed, praegu ka minu ja Madli. See on Tartu kindlus.

Nagu tohutu viieharuline meritäht lamab ta seljaga vastu Emajõge ja sirutab lõunasse välja oma viis bastioniharu, igaühel omad nimed, igal müürinurgal oma torn või rundel nagu jäme hoiatav sõrm. Piinatorn all Vene värava kõrval on kõige iseäralikum oma haigutavate suurtükiavadega ja pimedate võlvialuste kongidega. Ma jutustan Madlile, kuidas seal öösiti vaimud kummitavad, mitu sõdurit on kesköö tunnil trepist alla paisatud. Näitan Madlile siinsamas mäel meie seljataga üles kerkivat Basilewitzi torni, kust paistab kindluse igasse soppi sisse vaatama ja kus asub linna komandandi tööruum. Seal taga paistab paks Praosti rundel, siis Kingsepa torn, siis kaugemal terve rida teisi, igaühel lipuke peal. Iga torni luukide taga on suurtükid valmis püssirohutünne, raudkuule ja tina. Püssid, lahinguvikatid ja naelu täis taotud nuiad, mida rootslased nimetavad koidutähtedeks – kõik on valmis seatud. Ainult sellepärast saame me siin rahus elada ja oma igapäevast tööd teha.

Ainult sel viisil end kõigeks valmis hoides on Tartu kindlus suutnud hoida oma väärikust, kõnelen ma Madlile. Venelane on rüüstanud läbi kogu Liivimaa ja Eestimaa, aga ta ei puutu kindlusse, sest ta austab suurtükke ja kuiva püssirohtu. Ainult selletõttu võib meie viieharuline mereelukas laisalt lumes lebada, seljaga vastu Emajõge, ja sirutada teravaid koibi vastu lõunapäikest, ja ta võib oma Toomemäe turja varjus hoida kodanikkude majad puutumata. Siin võivad aadlimehed kokku tulla kolmeks nädalaks laata pidama, jooma, kaklema, kõrtsides trallima ja neitsikestega hullama. Ega asjata ole neile Tartu laat niisama armas kui Riia oma. Siin ei sega neid keegi, nad võivad pilgates öelda: las venelane karistab kangekaelseid mittesakslasi maal, meie oleme müüride varjus! /---/

Madli seisatab ja astub üsna minu kõrvale, tema kasukahõlm puudutab mind, läbi oma paksude riiete tunnen ma selgesti selle puudutust. Ta vaatab üle linnamüüri ja külmunud Emajõe, kus maarahva suitsuosmid konutavad hangede vahel, väljatõugatuina linna kaitsva kooriku varjust, nii nagu maarahva osaks igal pool on siin omal maal seista väljaspool kaitset ja hoolitsust.

– Kus sa seal elad?

– Kui loed Saksa värava tagant silla otsast kolmanda osmi, räägin mina,  – siis näed ühel õuel mändi ja selle kõrval haopinu. Siit Jaani kiriku torni kõrvalt paistab ta hästi. Seal hange ajanud aia keskel ongi minu praegune kodu, Ongipa Tõnu maja. Madalad suitsuonnid on nad kõik, mitte paremas kui Puhjas või Soova külas.

Teosest