Noorte aadlike käratsemine oli nüüd sõja ajal lõppenud, mõisadki olid parajasti tükeldamisel või mõnel pool jagamistööd juba lõpetatud. Aga käratsevate buršide asemele olid astunud „boheemlased”, samuti iseäratsevalt riietatud – kellel värvimüts kuklas (Visnapuu), kellel monokkel silmaaugus (Gailit), igaühel krüsanteem nööpaugus. Vaimustavaid jooke oli neil rikkalikult, nad elasid korporantlikku jõudeelu – kihutasid voorimehetroskadel piki tänavaid, peatusid paremais joogikohtades, üldist majanduslikku kitsikust nad linlaste kombel ei tundnud. Veelgi suurem küllus oli „boheemlastel” ajast, mingid tööülesanded ei paistnud neid siduvat. Kohvik, restoran ja lõbustused näisid olevat nende maailm.
Kõik muud nendeealised noored mehed olid sõjaväkke mobiliseeritud ja võitlesid rinnetel, linn oli meestest peagu tühi. Isegi koolipoisid olid vabatahtlikena rindele läinud, kõik võitlesid pealetungivate vene ja saksa vägede vastu. Aga „boheemlased” olid mingite üldsusele tundmata võtetega mobilisatsioonist mööda pääsenud ja „epateerisid” rindepoiste isade-emade vastu. Seda ei nähtud hea pilguga, võrdlus hiljutistest parunipoegade mürgeldustest oli käepärast.