Boheemlane ja lohe. Skandaal Vanemuises. Boheemlaste ja Tartu...

Boheemlaste ja Tartu „seltskonna”, s.o. tavaliste linnakodanike – eriti veel „seltskonnadaamide” – vahel valitses alati pinevus. Sellel olid ajaloolised traditsioonid. Põlvest põlve olid tartlased pidanud kannatlikult pealt vaatama, kuidas ülikoolilinna kogunenud parunitepojad loodripäevi pidasid, korporatsioonimajades või joogipaikades purjutasid, tänavail tõldades ja voorimehetroskades lauluga ringi kihutasid. Nad kandsid kalleid rõivaid, värvimüts toretses igaühel kuklas. Tänavaäärtel imestades seisatavaid „matse” tänitasid nad rõveduste ja sõimusõnadega. Oma öistelt pidudelt tänavaile lonkima tulles tegid nad mitmesuguseid koerustükke – vahetasid äride silte või kandsid neid kuhugi eemale, upitasid mõne tünni või kasti, mis kätte puutus, kuurikatusele ja näitasid mitmel ootamatul viisil oma leidlikkust ulakuses.

Noorte aadlike käratsemine oli nüüd sõja ajal lõppenud, mõisadki olid parajasti tükeldamisel või mõnel pool jagamistööd juba lõpetatud. Aga käratsevate buršide asemele olid astunud „boheemlased”, samuti iseäratsevalt riietatud – kellel värvimüts kuklas (Visnapuu), kellel monokkel silmaaugus (Gailit), igaühel krüsanteem nööpaugus. Vaimustavaid jooke oli neil rikkalikult, nad elasid korporantlikku jõudeelu – kihutasid voorimehetroskadel piki tänavaid, peatusid paremais joogikohtades, üldist majanduslikku kitsikust nad linlaste kombel ei tundnud. Veelgi suurem küllus oli „boheemlastel” ajast, mingid tööülesanded ei paistnud neid siduvat. Kohvik, restoran ja lõbustused näisid olevat nende maailm.

Kõik muud nendeealised noored mehed olid sõjaväkke mobiliseeritud ja võitlesid rinnetel, linn oli meestest peagu tühi. Isegi koolipoisid olid vabatahtlikena rindele läinud, kõik võitlesid pealetungivate vene ja saksa vägede vastu. Aga „boheemlased” olid mingite üldsusele tundmata võtetega mobilisatsioonist mööda pääsenud ja „epateerisid” rindepoiste isade-emade vastu. Seda ei nähtud hea pilguga, võrdlus hiljutistest parunipoegade mürgeldustest oli käepärast.
Teosest
lk 150–151