Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
Tartu kuulsaim kohvik ning „boheemkonna” kogunemispaik oli Werner, Jaani tänavas nr. 7 – südalinnas, kõigile „tee ääres”, linna äri- ja elukeskuses, ülikooli lähedal, Postimehe lähedal. Werneri koogid olid kuulsad linnas ja maal.
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet: /---/.
Kohvikukülastajail olid oma kindlad kellaajad, sinna ei mindud, kuidas juhtus, tähtajad kordusid iga päev kellamehhanismi täpsusega. Kell 12 päeval on seltskonnadaamid eestoas kõik paigad varunud. Siin ei suitsetata, publik on tagasihoidlik ja viisakas, kuid väga tähelepanelik võõra läbimineja suhtes. Kui juhtub sisenema mõni uus nägu, pannakse pead kokku ja arutatakse, kes ta võiks olla. Keelepeks on intensiivne, peensusteni arutatakse läbi kõik tuttavate värskemad armulood. Mammid peavad siinsamas tütardele moraaliloenguid. See esimene saal ongi kohalike daamide päralt; need, kelle peale „boheemlased” vingu kannavad, on neil siin alati esimestena vastas.
„Boheemkond” asetub tagumistesse tubadesse. Siin on endile paiga leidnud vabameelsemad daamid ja härrad. Siin on „Pallase” rahvas ja „Kunsti Edendamise Seltsi” ringkond, kuna viimased loevad ka endid boheemlasteks. Aga kumbki leer ei tunnusta teist boheemlastena. Siin võib näha ka üliõpilasi, ärimehi, ajakirjanikke ja „boheemlaste” sisemisse ringi mitte kuuluvaid kirjanikke või kunstnikke. Tuba on maast laeni täis paksu tubakasuitsu, et raske on ühe seina äärest teise näha. Igapäevastel külalistel on kindlad paigad. Ühele advokaadile olevat üliõpilased kinnitanud tema tavalise istepaiga kohale lauaservale ta nimekaardi ja vastuvõtuajad: kella 12–2 ja 5–7. Kohvik avatakse kell 12, 2–5 leiab aset tuulutamine, uksed suletakse, publik peab lahkuma. Pärastlõunal on tegevus uuesti käigus kella 7-ni õhtul /---/. Kõnealune advokaat, nagu ka mitmed boheemlased, istus kohvikus kõik selle lahtiolekutunnid.
Tartus leidub rida muidki kohvikuid, kuid neisse läheb boheemlane harva. Siin on Werneri vastas Vattmann, siis eemal Linda. Hilisemal ajal tekkis Ko-Ko-Ko (Kolme Koopa Kohvik), aga siis oli „Siuru” juba lõhki läinud ja boheemkond hajunud. Kirjanikud istusid siin enam eraviisiliselt. Üliõpilased käisid oma professoreid otsimas, et eksamiaja suhtes nõu pidada. Kõik see on aga juba hilisem periood. Wernerile selle hiilgepäevil on meie kirjanduses püstitatud kaks monumenti – August Gailiti „Klounid ja faunid” (1919) ja August Alle „Lilla elevant” (1923).
Siin, Werneri kohvikulaudade taga ning paksus tubakasuitsus hirnuvad meie boheemlaste kohvijanused pegasused oma viis tundi päevas ja boheemlaste inspiratsioonilained vahutavad kõrgele. Vaim särtsub ja teravmeelsuse sädemed lendlevad. Vahele kostab ka tüsedaid sõnu ja rõvedusi ning rämedat „läti naeru”.
Asukoht teoses
lk 87–90
