Linn tellinguis. Säärase saatuse osaliseks...

Säärase saatuse osaliseks sai ka Jaanikeste kirik, mis asetses liiklemise poolest elavate tänavate sõlmes. See polnud ehituslik haruldus, vaid kohmakas, suurtest, tavalisi mõõteid ületavaist telliskividest hoone laia ja kõrge torniga, mis varjas enese taga jumalakoda ja oli ühtlasi ka kiriku fassaadiks. Torni esikülg jaotus kahest rohelisest läikkivivöödist kolmeks ebavõrdseks pinnaks. Alumises oli soklik portaal, keskmisel leidus terve rida aknataolisi lohkseid muljutusi, millede ülalt kaares külgjoonte vahele olid mahutatud samasugused ,muljutud sõõrid, ülemisel kõrgusid peaaegu räästani kolm aknatühemikku, keskmine luugiga. Kandiline tornikoonus oli kaetud vaskplaadiga. Tipust tõusev varras läbis metallkera ja lõppes kullatud kikkaga, mis asendas tuulelippu.
Vastu kirikut asetses maakonna vangla. See oli hall maja, mille aknad olid kaetud puust kastidega, et vahialused ei näeks tänavale. Raudkarraga löödud ukse ees seisis alati relvastatud valvur. Hommiku vara ja õhtuti kella kuue paiku kuuldus vanglast aknatrellide tagumist vasaraga. Need olid valvurid, kes pidid kõla järele veenduma, kas vahialused polnud põgenemiskatseks trelle läbi saaginud.
Piki kiriku hüvakut tiiba laiutas end meestegümnaasium, kust poole päeva kestel iga viiekümne minuti takka puhkesid häälitsema noored kisakõrid. Kiriku vasaku tiiva vastas olid rivistunud segakasvulised vaiksed ja hämarad elamud, varjutatud ja varjatud suure hoone kogust; nende ja kirikuvahelist kitsast teed kasutati niihästi sõiduks kui ka jalakäimiseks harva.
Kiriku tagakülg ja selle ees ahtake mururiba ilupuude, põõsaste ja lillepeenardega, mis inimeste ja neljajalgsete eest oli kõnniteest eraldavalt kaitstud madala raudaiaga, oli meeldivaks vahelduseks majade igavavõitu ahelikus.
Et suure hoone järelevalve ja jooksva remondi kulusid vähegi katta, olid taibukad raehärrad tulnud õnnelikule mõttele kuulutada kirik vaatamisväärsete muinsuste hulka ja avada turistidele imetlemiseks.
Kummalgi pool tornijalamit oli tõllakuur, kus hoiti koguduse matusevankreid. Vasajus tiivas asetseva tõllakuuri väikesed aknaavaused lõhuti suuremaks, lai värav müüriti kitsaks ukseks, ühte nurka püstitati midagi pliidi- või ahjutaolist, seinad lubjati valgeks, ja peavari oligi valmis nii vähenõudlikule isikule, nagu seda tohtis olla tulevane kirikuvalvur.
Teosest
lk. 16 - 17