Suigulinn asetseb orusopis, elamuid varjava roheluse rüpes. Linnulennult vaadatuna – kõrgemad hooned kerkivad nagu pehmest samblast ja ainult kesklinn näib hõredam rohelistest laikudest, kus majad kõigis värvitoonides on kleepunud üksteise külge.
/---/
Tõepoolest, kõrglinnas leidubki varemeid, mis jätavad mulje, nagu tekkinuksid need tabavast kahuritulest, kuid tegelikult olnud vanasti varemete asemel toomkirik, mis süttinud ühel munkade jaanipäevasel trallingul ja põlenud tuldvõtvate osadega maani maha.
Vallikraavis, mis linna territoriaalse ala laienedes on jäänud aja jooksul linna südamesse, seisab telliskividest sammas, mille külgedel leiduvad mustad raudplaadid kullatooniliseks pronksitud kirjadega mitmes keeles ja arhailises sõnastuses:
„SIIN HENGAWA MITME MAIJE RAHWA LUID, MIS SIIA OMMAWA KOGUTU XIII-NEST SAAST XVIII SAA AASTADE SADIK. SUIGULINN MATT NEID JA SEDA KOTUST ANTI NEIL LUJEDEL WIIMATSES HENGAMISSES. NEIDE HAWWADE PÄÄL EHHIT ALEKSANDER SELLE WASTSE TARKUSSE TEMPLI.“
/---/
Seitsmendik penikoormat Tarkusetemplist asetseb väljak kuulsa väepealiku Taktikalise Taganeja ausambaga, mis kujutab pealiku büsti kõrgel graniidist alusel, ümbritsetud muistsete relvade kujundeist.
Sambal leidub aastaarv 1812.
/---/
Linna poolitab Sorrjõgi. Raamituna tsementpalistusse ja mullavallide vahele on surutud see veejuga voolama kitsa koguna, mille üle kaardub linna piirides kolm silda. Jõe pervedes leiavad aset paadisadamad, parved ja laevad. Ülavoolu on ehitatud sportivale noorsoole Paldiski kruusast supelrand. Veealused vindid vastaskaldal tekitavad lainetust, mis loob nagu kujutluse ehtsast mererannast.
Varahommikul mängivad siin lahkusuvennad Ristijat Johannest, õnnistades patutundmisele ärganud õdesid, sest siis ei tea ilmlikud inimesed nende pühalikku talitust pealtvaatajaina eksitada.
Kuid siiski popsutab tihti just säärasel hetkel jõekääru tagant nähtavale mõni päramootoriga küna, tekitades mehaanilist lärmi, või mõni mootorpaat, koormaks jõuk üliõpilasi, kes tantsivad kitsal põrandal grammofonimuusika saatel. Küllap leidub nende hulgas õnnelikke õpingute lõpetajaid, kes saabuvad vähekese kaua kestnud meelelahutuselt jälle linna – kohustuste ja ülesannete randa.
Päeval kubisevad jõekaldad õngitsejaist. Õhtuti jalutavad bulvareil paarikesed ja mõni joobnud kavaler sukeldub riietes karjatuseta vette, et karastada keha ning jahutada temperamenti, ja ujub siis nagu mõni üleookeanilendur aplodismentide saatel sangarina kaldale...
Kesklinnast kerkib seitse torni. Vaimulike rohkuse tõttu oma patus veendunud või veendumusele sugereeritud kodanikud käivad tihti kirikus, kus kuulevad pudemeid juuda rahva ajaloost ja armuõpetusest ligimese vastu. Mõni ekstaasis pastor võrdleb inimhinge tulipunase roosiga ja jutlustab isegi lunastatud albatrossidest...
Linnaservalt tõusevad ringhäälingu kõrged mastid. Saatejaama olulisim otstarve on soovida lugupeetud Suigulinna kodanikele õhtuti kella kümne paiku head und ja veel kord head und, kuigi lugupeetud kuulajaskond magab sellal juba ammugi. Ärkvel on vaid mõni üksik norskav nina...
Asukoht teoses
lk 7–9
