Oli sula, lumi nõretas veest samavõrd kui süda vihast ja valust. Prožektorite valgus oli suunatud tulest kahjustatud peahoonele, mis tundus seest tühjana nagu amfiteater. Heledates kiirtevihkudes, mis jätsid teravaid varje ning kottpimedaid käike, tundus linn kõrval pimendatuna nagu sõjapäevade Euroopa. Tänavad olid endiselt köisaedadega suletud. Siin-seal tõusis veel auru; oldi valvel. Voolikud lebasid risti-rästi maas, ainult see, mis oli ilmselt kõige pikem ja jooksis kohviku, nukukliiniku ning kondiitriäri eest raekoja juurde, oli kokku rullitud.
Akendest loobiti prahti välja. Õhtuks ulatus koonusekujuline kõntsamägi, haisedes leheliselt, peaaegu alma materi ülemiste kapiteelideni. Läksin suitsu vedides ümber muinasteaduste muuseumi nurga, panin käe isikuttõendavale dokumendile, kuid valvet polnud, raudväravad olid pärani ja kogu apsiiditagusel õuel valitses kaskede all inimtühjus. Kõndisin alumise korruse võlvitud koridoris, mis tilkus läbi nagu kaevanduskäik ja oli samaväga toestatud. Põrandaile olid lainetava vee tõttu plangud visatud, kuna kogu koridori, mis oli rektoraadi poolt kinni müüritud, valgustas juhuslikult veetud lamp.
Trepil asus kohati paks savikord ja kogu sinna kuhjatud prahist oli kaevatud läbi kitsas kanal. Ronisin nii kõrgele kui võimalik – katusealuste kartseriteni. Paistsid jooniste katkendid, ladina- ja prantsuskeelsed vaimusähvatused, mida karistusalused olid siia oma vangiüksinduses läbi sajandi jätnud. Aula üle säras Suur Vanker. See jahmatas mind. Seal põhjas aga töötas mingi komando, kuid võta sa kinni tahmastest nägudest, mis teaduskonna omad nad on. Minu tähelepanu köitis hoopiski maja paljandunud kõõlustik, punav nagu mõnel arstiteaduslikul pildil, ja mul oli kahju, et olin nii kuulsas saalis tänini mõnegi kontserdi vahele jätnud. Olin jõudnud nagu rändur ammuse katastroofi jälgedele.
Asukoht teoses
lk 91–92
