Ülikoolis tekkis Egon Urupojal hulk probleeme. Näiteks: kumb on klassikaliselt ilusam, kas Milose Venus või noor saksa keele lektor, kes oleks võinud olla sportvõimleja. Või: läheneks Kadrile, aga tal pidi kodus seitse venda olema. Elukooli peale rajoonilehes veedetud suvekuu Egonil veel ei olnud, vaid emalt pärit peen vaist lugemuse osas (Nobeli ja Põhjamaade sari, Maeterlinck, Verhaeren, Rilke, Eluard), Suure Paugu teooria polnud veel massidesse läinud, Stephen Hawking nokitses alles mustade aukude kallal, kosmonaudid tulid ja läksid, perekonnanõuandlat ei eksisteerinud, seda asendas parteikomitee punane vaip, ja ülikooli ajaloolised kartserid olid kõigi pettumuseks suures jaos maha põlenud. Magati Elva pioneerilaagri madratsitel, oodati pikisilmi vabanevaid ühikakohti ja loeti sinistel püürideta padjakottidel Jaan Krossi „Kivist viiuleid“. KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS. Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres. Ja kõik asuvad teele, sest kõik peavad teele asuma... Ja järgnes loetelu, mis koosnes vähemalt neljakümnest teelemineku vahendist, kuigi siin riigis oli ammu teada, et teelemineku vahendeid oli ainult üks – läbi komsomolikomitee. Vahel laaditi kaubajaamas tsementi, väetist või puitu, kuidas majanduslik seis juhtus parasjagu olema. Ehitusmalev polnud veel masside, vaid entusiastide jaoks, kes pääsesid suure kodumaa stepialadele vilja koristama. Noorpoeedid segasid krambambulit ja „Verist Meerit“, esitasid luulet kohvikulaudadel seistes või käisid Johnny B kombel nagu vanausulised pajuvenelased.
Asukoht teoses
lk 209–210
