Silja läks varakult bussijaama, tundes seda linnas ainsa kindla kohana. Siin oli rohkesti pakkidega masajaid naisi, kes alatasa midagi sõid, purkidest õlut imevaid külakutte, suitsetavaid miss Piggy'sid ja rallimeeste kombel vurtsusõda pidavaid poisikesi, kel juuksed suvel pähe linaks muutunud, õõnesrindadega taate, kel elukiirenduseks rattarehv õlal ja portvein põues, tuvisid ning prügiurnide herilasi. Viimased olid omaette mandund kiht, lumpenherilased, kes ei lenda enam õielt õiele nagu taadi töökad mesilinnud, vaid tuhnivad õelalt sumisedes magusate toidujäätmete ümber.
Maaliinide bussijaam oli siiski tüki etem kui raudteejaam; siin lõid välja oma rahva nõrkused ja pahed, raudteel oli justkui nõukaaegsest pärandist midagi rafineeritut, rahvusvahelist, ohtlikku. Sealsete pahede tagajärgi ei võinud üks koolitüdruk teadagi. Bussijaam oli raudteejaamast süütum. Ja bussi astudes on ees juba tükike kodukanti, saab päev otsa linnas olnud terevaegusestki kohe lahti.
Asukoht teoses
lk 139
