s. 1939, tööline. Üheks sündmuseks, mida...

Üheks sündmuseks, mida ootasime, oli sibide tulek. Kui kostus hõige - sibid! - ilmusid kõik lapsed nagu nõiaväel. Olid lausa vaatamist väärt need puust tünnid, pika varrega ammutamiskopsikud, need mehed ise ja nende eriliselt vaiksed hobused. Ja see lõhn (hais), mis kõige sellega kaasas käis! Ja see, kuidas siis täis tünnidega sõideti mööda munakivitänavat (loksudes!) Tähtvere poole, saatmas kogu Supilinna noorus.

Teine tore asi oli talvel, kui hommikuti tulid talumehed hobustega turule. Matsid tulevad! Ja jälle saatis neid lasteparv. Sooviks oli saada ree äärest kinni ja kasvõi mõni meetergi saanisõitu saada. Mõnikord nähvati piitsagagi, mõnikord aga lubati tükk maad sõitagi.
Talvel olid muidugi kelgu-, uisu- ja suusamõnud. Oli igasuguseid endavalmistatud kelke, uiske ja suuskigi. Mõnusaim koht oli Marja tänava mägi ja kaugemal muidugi Tähtvere mägi. Emajõele oli tehtud karussell, kus sai alles mõnusat kelgusõitu tunda. Mõnikord oli jõgi järsku külmunud ja säras nagu peegel. Siis sai kilomeetrite kaupa uisutatud ja kelgutatud ja vahitud jäässe õhumullidest tekkinud huvitavaid kujundeid ning kujutatud seda vetevana riigina.

Huvitav oli veel vaadata, kuidas külmhoone tarvis Emajõest jääd lõigati ja koormate kaupa ära veeti. Siis oli see piirkond lipukestega tähistatud ja keelavate siltidega ära märgitud. Eks meie uudishimu hoidnud vanemate meeli ärevil. Ei mäleta küll ühtegi õnnetust.
Teosest