Tartu Ülikooli peahoones, mis on ehitatud kunagise kiriku varemeile, on midagi lummavat. See on üks neid väheseid hooneid Eestis, mille uksest sisse astudes tunnen alati suurt aupaklikkust – ajaloo ees, kõige selle ees, mis on olnud enne meid.
Isegi nõukogude ajal oli kunagi Rootsi kuninga korraldusel asutatud Tartu ülikoolil Põhjamaades hea maine, kuigi kolmandik sellest, mida seal pea kõigile tudengitele tollal ühtmoodi õpetati, oli ballast. Osa sellest moodustasid n-ö punased ained ja teise osa loengud, mille taustal oli Nõukogude Liidu pidev valmistumine sõjaks. Ülikooli pääsenud noormehed pidid kulutama aega sõjanduskateedris ja neiud õppisid enamasti kohustuslikus korras kaitseväe meditsiiniõdedeks. Seda tuli õppida sõltumata sellest, milline oli põhieriala ja kas üliõpilane seda oma erialaga mitteseotud õpet üldse soovis. Ülejäänud õpetusest, mis moodustas ülikoolis veidi enam kui poole, oli suur osa huvitav. Oluline oli, kui palju sul endal mõne aine vastu huvi oli ja kui hästi vedas õppejõuga, kes seda ainet lugema sattus.
Asukoht teoses
lk 49
