Tartu paistab kaugele valge linnana. Siin on majesteetlikkus ja rahu. Varakevaditi on Tartu täis tõrva ja õlivärvi lõhna, sest majaperemehed võõpavad oma elumaju. Pagaripoed levitavad magusamaid aroome. Kalaturul Vene kaubahoovi lähedal praetakse kala ja see viiakse läbi mitme kitsa keskaegse tänava peenesse restorani. Sealsamas on ka sadam, mille poole rääbised parvedena liiguvad – sadamas võetakse need kõik kinni. Sadamas seisavad ka Peipsi tohutud lodjad ja praamid. Emajõest veditakse välja lastide viisi kalu. Paarikaupa käivad uulitsal tütarlapsed – see on Tartu viis, pealegi kombekas. Tartu tahab väga saada üliõpilaste linnaks, aga ta on ikka veel töömeeste, ametnike ja sakste linn.
/---/
Avignon tellib voorimehe. Kohe peatubki üks must ühehobuseline tema ees, pukk ilmatu kõrgel. Avignon tahab kõrtsi, mille tagakambris saab ristiinimene ka välja magada. Voorimees viib ta Pika tänava restorani Room, mille ees kõrgub silt
„Sel ööl, kui tühi on see linn, on täis me võrgud,
ja muna vette, meil on krevette, me toidud hõrgud.“
Asukoht teoses
lk 29–30
