Esiteks, hämar madal talveõhtu Tartus, kus tänavad nii kitsad, et kaks saani üksteisest vaevu mööda mahuvad.
/---/
Nad sõidavad talveteed piki Emajõge. Neist hakkavad mööduma Vana-Tartu tornid-väravad. Kõigepealt Vene värav. Siis Nurgatorn selles kohas, kus linnamüür teeb kloostri juures käänaku. Siis Punane torn, Pollvärgitorn, Tuvilaskja torn. Hobused veavad saani libedateesele Kivisillale, nii et saanis istujatel, ka Jakobil õige õõnes tunne kõhukoopast läbi käib.
/---/
Nende väike sõiduk möödub Academia Gustaviana kunagisest hoonest, mis nüüd on varemetes. Rüütli tänavalt paistab jupike turuplatsi: et juba pime, tundub see õige tühi.
/---/
Bürgermusse väljakut kaunistavad linnavahtide punakaspruunid kuued. See peaks tähendama, et üritus on koguni valve alla võetud. Palju kasukaid, siidi, sametit, kingade kõpsumist.
/---/
Minnakse Õilsate Kodanike suurde saali. Kui palju marmorist nereiide siin on! Terve nereiidimeri. Kaunistustega ei ole Bürgermusses siiski liialdatud. Aga kauneim on Avignoni meelest siiski imperaatorite kamee: Peeter, Katariina ja Paul, kõik üksteise taga nagu päkapikud.
Asukoht teoses
lk 116–118
