Mees jalutas nukralt Emajõe kalda ääres Kvissentalini ja tagasi linna. Just sealt leidis ta suured kasutamata maa-alad. Viljakas muld seisis siin söötis, kohalik traktorist kündis põllulapid üles, oligi kevadeks põllumaa olemas.
/---/
Need juurekesed viis mees oma maalappide mulla sisse. Ja oh, imet, läks vaja natuke kannatust. Kõik mädarõikajuurekesed, mida mees kevadel oli maa sisse istutanud, see kasvama läks nagu mets. Toodu põllud kasvasid ja kohisesid suurte lootuste väljadena. Hakati juba proovima toodangut valmistama, nimega „Mädarõika marinaad“.
/---/
Pead sel noormehel oli, tema nuputas välja riista, mis purustas kõik mädarõikajuurikad ühe ropsuga. Kompressor leiti vana konservitehase hoovilt, toodang hakkas tulema.
Terve jõeäärne turuhoone paisati kodus valmistatud toodangut täis. Eraldi pakuti ka pulma- ja peielaudadele, see oli kraad kõvem, äädikas koos suhkruga. Nii elati ja tehti tööd vene ajal. Ja, oh, õnne, kõik läks nagu lepase reega. Toodu arutles, isegi, võiks ju väikese vabriku püsti ajada. Pere aga soovitas, kus sa hull vanamees, suur konservitehas lähedal, seal tehakse sedasama möksi!
/---/
Juba ostis ärimees esimese ühekordse maja, ise nimetas uhkelt oma väikest uut maja „Villa Rõigas“.
Päris kena asukoht oli villal, oma aed, töökoht, kus mädarõigast purustati ja purkidesse topiti kaalu ja silma järgi. Ka sildid tuli purkidele peale kleepida, see oli naiste asi, neid silte oli kõrval konservitehases tonnide viisi. Igakord kui toodangut lattu viidi, saadi etikette nii palju kui vaja. Konservitehase töötajad ütlesid, töö on siin vabrikus põhjatu, turg on ka põhjatu.
Asukoht teoses
lk 122–123
