Pärast Tšernobõlit hakkasin kahtlema Leninis. Omaette veidrad üritused...

Omaette veidrad üritused olid 1980. aastate keskel Tartus korraldatud õhuhäireõppused. Linnarahval paluti hoonetest mitte väljuda. Kindlal kellaajal hakkasid kõik vabrikuviled üürgama. See oli ebameeldiv intensiivne heli, aga kuna teadsime, et see on vaid õppehäire, siis kannatasime paanikata ära.

Vahel korraldati kooliski õppehäireid. Pidime kogunema keldrisse, kus asus söökla ja seal kolonnidesse rivistuma. Kästi seista vaikselt, et mitte tähelepanu äratada. Mulle tundus see nii tobe, et ajas muigama. Selle peale küsisid mu klassikaaslased, et kuidas ma sõjaolukorras ometi naerda suudan ja väitsid, et nemad küll kardavad. /---/

Kuna Tartus oli Vene sõjaväe lennuväli, siis nii mõnigi kord lendasid suured lennukid madalalt üle linna, tekitades jubedat müra. Neid ma kartsin. Vahel võis vaiksel talvisel pühapäeval Tähtvere pargis kuulda, kuidas lennuvälja lumest puhastatakse. See kõlas nagu töötanuks lennukisuurune tolmuimeja.